Kolli talu

Inimesed võiksid oma lubadustest kinni pidada. Kaasaarvatud mina ise. Aga nagu öeldakse:“ aeg parandab kõik haavad“. Nii olid ka mul ununenud üleelamised vana hea veebikaubamajaga Hansapost. Oi, kuidas ma ju vandusin tulist kurja ja teatasin enesekindalt: sealt ma enam eales ei osta. Oleksin pidanud oma vana postitust lugema ja kogu jama meelde tuletama. Võibolla ma arvasin ka natuke, et aega on mööda läinud. Kõik võivad olla arenemisvõimelised ja seekord oleks vaja ainult ühte asja, KUI keeruline see ikka olla saab. OOOOO ÕUDUST KUI KEERULINE!

Veebikaubamaja ja kõik laheneb

Nojah, lõpuks lahenebki aga millise vaevaga. Asi sai alguse sellest, et meil tekkis vajadus väiksemat sorti külmkapi järele. Otsisin siit ja sealt. Muidugi kõikvõimalikest veebikaubamajadest, sest kes tänapäeval ikka enam mööda poode jookseb kui saab mugavalt diivanil selle osa ära teha. Leidsingi, täpselt see, mis vaja, sobiva hinnaga ja puha. Teine asi, mis tuleks meelde jätta – kui sul on midagi ikkagi konktreetselt vaja ja sa juba väga sobiva leiad, osta KOHE ära. Tead, pole ikka nii, et tänapäeval kõike jagub. Öeldakse küll, et nõukaaja teema, kohe vaja rabada, muidu saab otsa. Mu külmkapp oli ka otsa saanud kui läksin paar päeva hiljem ostu vormistama. Hakkasin uuesti otsima. Tõsi ta on, tänapäeval ei saa asjad otsa. Lihtsalt maksavad palju. Üldiselt oli neid väikseid külmkappe saada küll. Üks popim kui teinegi. Aga ega ma ju raatsinud palju raha välja käia ka. Lõpuks jäi hinnapoolest sõelale ainult Hansaposti valik. Ei saa ütelda, et ma pea ees ostma tormasin. Vaatamata hiljutisele kogemusele, et asi võib otsa saada, mängisin ikka mitu päeva mõttega – veebikaubamaja Hansapost. Midagi ma ikka mäletasin, kõike seda jama ja olematut teenindust. Aga no aeg tiksus peale ja külmkappi oli vaja ja raha üleliia välja käia polnud. Üks kapp, üks tehing. Mõtlesin, et lähen ise järgi ka, jääb ära kogu see logistiline jama. Mis võiks küll valesti minna…..

Haarasin toru ja helistasin. Eino väga pop, kohe ilmselt minu telefoni numbri peale tuvastati ära, kes ma olen ja muud andmed. (tegelt ma ei teagi, kas jõustunud andmekaitseseaduse taustal on see nagu ok või mitte. Ma ennast muidugi väga mingiks tähtsaks ja salapäraseks inimeseks ei pea ja üldiselt jagan ainult andmeid, mida tahan jagada. Antud olukorras vist ilmselt mugavgi, ei pea midagi hakkama otsast peale seletama (otsast peale seletama…. )). Muidugi parema teeninduse huvides, minu kõne salvestatakse. Lugesin ette toote koodi, mida tellida soovin, Väga tore, kõik on olemas. Soovite ise järgi minna? Väga hea. Saate lähipäevil teate, et kaup on kuskitl Peetris sorteerimiskeskuses valmis. Lähete sinna, maksate kohapeal kaardiga ja saate kätte. LIHTNE JU. Ilmselt olekski olnud, aga nüüd tegin mina jälle midagi täiesti tavatut, süsteemi loomuliku kulgemise jada välist. Kuna mul ei olnud kaardimaksevõimalust, palusin saata arve, et saaksin teha ettemaksu. Tundus siiski, et see palve teenindajale täiesti ebatavaline ei olnud ja ta lubas arve ära saata. Kuupäev oli siis 5.juuli, neljapäev. Hetkeks veel uurisin, kas mul ehk oleks võimalik see kapp juba järgmisel päeval kätte saada aga arvati, et võib keeruliseks ja kiireks minna. No arusaadav, ega ma ei lootnudki, küsida ju võis. Kuna logistiliselt mõtlevale inimesele tundus loogiline võtta kapp kaasa reedel maale sõites, leppisin kokku järgmise reede peale. Selleks ajaks lubati, et on kindlasti olemas ja saab kätte. Kõnet lõpetades tundsin ennast hästi. Jutt oli olnud meeldiv, selge ja professionaalne. Jäin ootama ettemaksuarvet. Mul on muidu muid tegevusi ka, käin tööl ja ehitan aeda ja kantseldan lapsi ja… Ühel hetkel oli käes juba järgmine neljapäev, kui ma avastasin, et ma pole mingit arvet saanud. Helistasin uuesti Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse. Rääkisin oma loo otsast peale ära. Küsisin, et mul oleks nüüd kohe seda arvet vaja ja tahaks homme kaupa kätte saada. Oi, see nüüd küll pole võimalik, NII kiiresti need asjad ei liigu. Aga arve lubati mulle ikka saata. Kella kaheks polnud veel midagi tulnud. Helistasin Hansapost,i kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Lubati arve saata. Kella neljaks polnud veel midagi tulnud. Helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Lubati uurida. Peale poolt viit helistati mulle Hansapostist tagasi. Nüüd oli teiselpool keegi vist vähe kõrgem tegelane kui need tavalised robotteenindajad. Lubas mulle kohe ikkagi arve saata ja mina lubasin kohe saata maksekoopia kui ülekanne tehtud. Umbes kella kuue ajal seda tegingi. Hommikul ootasin kella kümneni, et vast selleks ajaks on info liikunud, süsteemid tööle saadud ja mina võin külmkapile järgi minna. Selleks ajaks mul muidugi mingit teadet veel kuskilt ei tulnud. Helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära, kuidas ma olin juba eelmisel nädalal tellinud, kokkuleppinud ettemaksu osas ja nüüd tahaks kaupa kätte saada. Muidugi vastas robotteenindaja mulle selle peale, et nemad ei korralda kauba väljastamist ega tea sellest üldse midagi. Ma pean ootama teadet logistikakeskusest. Mina jälle uurin, et kas nemad ei saaks sealt järgi küsida või anda mulle vähemalt selle koha kontakt, et ma saaks ise uurida. Ei, midagi ei saa keegi kuskilt uurida. Kõik liigub süsteemisiseselt ja nii nagu info kuhugi kuidagi jõuab. Üritasin selgitada, et mul pole võimalik päev otsa oodata ja siis nentida, et ma ei saa seda kappi kätte. Teenindajat see ei kõigutanud. Ootasin veel tunni ja helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Ei, mingit infot pole. Pean ootama. Ootasin veel tunni, helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Olin nüüdseks juba üsna üles keeratud ja nõudsin kedagi, kes oleks vähe pädevam asjaga tegelema. Ei, nemad ei saa mind otse kontoriga ühendada. Küll aga helistati mulle poole tunni pärast tagasi sõnumiga, et nad ikka ei saa väga midagi teha.

Ausalt öeldes, mind huvitas sel hetkel vaid info, kas ma üldse saan kapi sel päeval kätte või mitte. Ma tõesti poleks tahtnud õhtuni linnas passida ja siis tõdeda, et kappi pole. Mind ajas närvi see täielik jäikus, millega Hansapost vastas. Ei mingit võimalustki kuidagi midagi uurida või teha. Lihtsalt märked liiguvad kuidagi digitaalselt ja inimene ei saa sinna vahele sekkuda. Küsisin, et kui ma nüüd ei saa seda kappi kätte, kas toovad mulle siis koju ära. Aga palun – kuller maksab nii palju….. No ei, ma ei hakka ju nüüd eraldi kulleri eest maksma kui te ise olete nii saamatud, et ei suuda ettemaksuarvet õigel ajal välja saata ja siis asja ära korraldada. No see mingi pädevama tegelase laadne teenindaja oli ikka väga kõhkleval seisukohal aga lubas asja uurida. Nüüd jõudis asi sihtkohani. Kuigi andmed olid kõik seal nagu ilusti olemas, selgus, et Randvere aadress. Mis oli ikkagi imelik, sest ma pole midagi kunagi Randverre tellinud. Alati ainult Vilinasse ja lisaks saadavad nad iga natukese aja tagant Vilinasse oma katalooge (nimeliselt minule, mitte lihtsalt suvaliselt reklaamiks) Aga me parandasime selle info ära. Dikteerisin õige aadressi, see korrati üle, kõik oli paigas.

Sõitsin maale ära. Just siis kui olin kohale jõudnud, tuli SMS-iga teade – teie pakk ootab teid Peetri logistikakeskuses. No kahju küll. Mõne aja pärast helistas Hansapost ja teatas ka rõõmusõnumit. Ohkas siis sügavalt, et ütles, et korraldavad kulleriga kohale, sinna eelnevalt kirjapandud aadressile Jõgeva maakonda. Ei läinud palju aega, kui sain teate, et minu pakk on Omnivaga teele pandud. Tore, mingis osas suudab Hansapost end ikka liigutada. Mul oli isegi paki jälgimisnumber antud. Esmaspäeva hommikul (16.juuli) sisestasin selle Omniva lehele ja seal märge, et teade pakist saadud reedel. Helistasin nüüd juba Omnivasse. Sealt uuriti ja uuriti, kuni selgus, et Hansapost on neile teate saatnud aga pakki pole üle andnud, ma pean sealt uurima. Helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Nii, mis siin on.. aga teil on üldse ise järeleminemisega.. Rääkisin oma loo otsast peale ära. Lubati asja uurida. Tuleb tõdeda, et mul oli üks tunmatu number helistanud aga kui ma ise tagasi helistasin, siis ei vastatud. Kolmapäevaks oli ilmunud Omniva süsteemi märge, et kohaletoimetamine on kokkulepitud ??? Kellega küll. Helistasin ja uurisin seda, lubati asja uurida ja tagasi helistada. Varsti tuligi kõne ja leppisime kättesaamise laupäevaks kokku. Tore. Olime ise lastega minemas Saaremaale aga isa oli nagunii kogu aeg Vilinas nii, et probleeme pole. Teavitasin isa ka orineteeruvast kellaajast. Laupäeval Kuressaares järsku avastasin, et mul telefonil oli hääl maas ja mitu vastamata kõnet. Helistasin tagasi. Tegu oli kulleriga, kes oli käinud meil aga kedagi polnud kodus. Ta olevat mitu tiiru ümber maja teinud, koputanud ja hüüdnud. Auto oli küll hoovis aga keegi ei vastanud. Mõtlesin, et kus kaugel põllul mul isa nüüd siis jalutas ja hull jama ja mis nüüd edasi teha. Vabandasin ette taha, ütlesin, et keegi peaks ikka olema. Kuller vastas, et nüüd on ta juba linnast väljas. Üritasin veel vabandada ja uurida, et mis nüüd edasi saab. Lõpuks ta natuke leebus ja arvas, et vast peale lõunat saaks uuesti tulla. Meil olevat muidagi see tõkkepuu seal….. ????? !!!!!!. Mis TÕKKEPUU??? Kuhu ta üldse tahtis viia seda kappi? No Randvere….

Ei ole võimalik, see on ju vale aadress. See pidi minema Jõgevamaale! No vähemalt oli mul endal natuke vähem piinlik kulleri ees, sest sel aadressile poleksi pidanud kedagi ootama. Pakk pidi tagasi kulgema sorteerimiskeskusesse ja sealt siis kunagi edasi õigesse kohta.

Esmaspäeva hommikul vaatan Omniva lehelt märkeid, kuidas pakk on käinud „sihtkohas“ ja pole õnnestunu üle anda. Helistasin Ominvasse. Sealt öeldakse, et see on Hansaposti viga ja pean sinna helistama. Helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Nii aga teil on siin üldse ise järeletulemisega… appi! Rääkisin oma loo otsast peale ära. Ahaa, selge ja kättesaamisaadress on Randvere…. appi! Rääkisin oma loo otsast peale ära. Varsti helistati mulle tagasi. Jälle see vähe pädevam tegelane, kes vabandas ja lubas anda Onimvale õige info edasi.

Teisipäeva hommikul helistab Jõgeva kuller: tere mul on auto peal teile pakk, lunatasuga .. euri. OO EI! Ma tean jah, et pakk peab tulema aga see on MAKSTUD! No kuller ei saanud ka midagi teha, sest tal on vastav märge pandud ja kui hästi ta meid ka ei teaks, siis ikkagi ei saa ta vastutada pakide maksmise eest. Helistasin Hansaposti, kuulasin ära automaatjutu sellest, kuhu nupule järgmiseks vajutada ja et kõne salvestatakse ja rääkisin oma loo otsast peale ära. Nii jah, teil on siin ettemaks. Aga saatke maksekorraldus. MA OLEN SELLE JUBA SAATNUD! VAADAKE ÜLE OMA SÜSTEEMID, OMA SALVESTUSED, KÕIK INFO MIS TEIL ON SEAL NAGUNII KIRJAS JA TEHKE KOHE MIDAGI!!!!!
Jah me nüüd vaatame seda asja ja ehk homseks on see info olemas. APPPIII! MUL ON KOHE VAJA. KULLER ON MUL AIA TAGA PAKIGA JA MA TAHAN SEDA KÄTTE SAADA KOHE!!!!

Ei, lihtsalt ei. NII need asjad ei käi.Kuller sõitis minema, koos minu külmikuga. Jabur. Mõne tunni pärast helistas mulle jälle see pädevam tegelane. Hakkas otsast peale teemat üles võtma. Ma küsisin, et milleks vaja seda nüüd OTSAST PEALE jälle arutada. Helistaga või lennake kohale või midagi iganes. Mida te jooksutate neid kullereid. Ei, me ei saa midagi teha. Maksmise info on nüüd teele pandud ja vast homme tuuakse teile pakk ära.
Ma olin lihtsalt vait.

„Halloo? Olete veel seal? „

„Jah, olen, ma lihtsalt olen nii sõnatu juba.“
„Jaa tõepoolest, me väga loodame, et rohkem ei juhtu niimoodi.“
„Võite täiesti kindel olla, et ei juhtu, ma lihtsalt ei telli teilt enam mitte kunagi mitte midagi.“
„Oleks vist parem küll.“

Mis on oskan ütelda. Ilmselt on nüüd minu telefonil, kliendinumbril, e-mailil punased, oranzid, vilkuvad tuled-viled küljes. Kui mul ka endal peaks jälle aastate pärast meelest minema, tuletavad nad ise mulle meelde.
Teisipäeva pealelõunal 24. Juulil teatas ise uhkelt, et külmkapp jõudis kohale.