Kolli talu

Mis seal ikka. Võin ju rea klanspilte üles laadida ja väita, et meie eksperiment “varajane kartul” õnnestus ideaalselt ning muudkui nopime kauneid kanamunasuuruseid ühtlaseid mugulaid. Oleme siiski ausad, et kõik saaks vaikselt kahjurõõmu tunda või õppust võtta ja kogemusi jagada.
Üldiselt ei tulnud meil nagu välja see varajane kartul.

Algus oli paljutõotav. Selle aastase kliimaga oli muidugi üldse küsitav, kas seda loori nii väga vaja oligi. Kartuli oli suht ruttu üleval nii loori all kui  selle kõrval. Küll aga tundis eriti mõnusalt loori all ennast loomulikult umbrohi. Hetkel, mil oleks ehk veel võinud tranktori laskma harima, oli nagu muud tähtsamat teha ja järgmisel oli juba hilja. Võtsime loori pealt 2.juunil ja kõik näis veel täitsa tore.

Nädal aega hiljem tundus meie varajane kartuli täitsa hukas

Lehed oli pruunid ja kolletunud, varred väga kidurad ja peenikesed. Esimene reaktsiooni oli – lehemädanik. Siis jõudis kohale, et tilka vihma pole tulnud ja lehemädanik on rohkem ikka juuli ja sealt edasi niiske ilma teema. Olime lähedal, et kõik jäänukid koheselt välja kiskuda, et külge hakanud tõbi ülejäänut põldu ei kahjustaks. Ma siiski võtsin tempo natuke maha ja saatsin paar pilti Jõgeva Taimekasvatusinstituuti . Sealne spetsialist avaldas arvamust, et suure kuumaga pole taime saanud mullast kõiki vajalikke aineid kätte. Otsustasime, et varajane kartul jääb ikka maha, üritame selle umbrohu seest välja rohida ja kasta.

Pilt laupäeva hommikul

Pilt pühapäeva õhtu

l

Tundsin ennast nagu umbrohurobot, kes rajab läbimurret. Vaatepilt on muidugi mitte väga inspireeriv. Samas on pesakonnad all ja esimene mekkimine juba tehtud. Kuigi mugulad on 1-3 cm, siis maitse on väga hea. Eks saab näha, kas tuulutamine ja kastmine annab mingit särtsu juurde.

Rohkem inspireeriv on vaadata kõrvalolevat suurt kartulipõldu kaunite tugevate tumeroheliste vartega, mis osaliselt on juba 30-50 cm ning pungitavad juba õisi.

Nagu kavas oli, tahtsime seekord kõigega varakult pihta hakata ja mitmes jaos külvi teha. Osaliselt see isegi õnnestus. Näiteks said nii põld- kui aedoad kahes jaos maha paari nädalase vahega. Esimese külvi aedoad on eriti ilusti üles tulnud ja näevad head välja. Põldoal on toimunud mingi jama ning tärkamine väga kaootiline aga siiski on juba näha ka teise külvi algeid.
Samas jõudsin peedist, porgandist ja kaalikast ainult ühe külvi teha. Ja igal sammul peab paike tõde; aastad pole vennad. Kui eelmine kord tärkasid peedid ilusti ja andsid ilusa saagi, siis sel aastal pole ma veel ühtegi taimekest suutnud tuvastada. Seevastu kaalikas, mida tuli mullu 300-st seemnest ainult 20 üles, kasvab seekord palju jõudsamalt. Porgand on ka alles küsitav. Üks umbrohi on vastikult rohelise osa moodi, vaja veel oodata, et saaks neid eristada.

No kurk ka ju. Seda sai vist isegi kolmes või neljas jaos maha. Eelmine aasta vaesekesed nii külmetasid, ma kardan, et sel aastal olen nad üle kuumendanud. Hoian varmalt kilesid peal, väike pragu ainult otstes, et ikka tuuleke läbi käiks. Võibolla on siiski vara veel avamaakurgi jaoks aga kuidagi nigurad tunduvad need taimed mulle. Ilmselt olen natuke liiga kärsitu ja ootan juba tulemust, mis eelmisel olemata jäi.

Eelmisel aastal katsetasime redise turundamisega. Muidu polnud väga vigagi. Redis tuli üles, huvi oli ka. Aga selle korjamine päris paras jebla. Kilo täis saada tundus tükk aega küürutamist, lehtedest puhastamine ka veel. Tegime väikesed arvutused ja otsustasime, et sellisel moel see väga otstarbekas pole. Võibolla oli otsus liiga kiire. Sel aastal oleks kilo palju kiiremini täis saanud.

Need ei ole peedid. Need on meie kasvuhoones sel aastal kasvanud redised. Olid ikka hiiglaslikud. Muide, selle sama isetehtud seemneriba pealt.