Varajane kartul
Võite hakata heeringat soolama ja sülti keetma. Varajane kartul on maas. Vähemasti meie jaoks varajane. Mitu aastat oleme üritanud ja sel aastal saime pooles aprillis ikkagi maha. Sordiks valisime SOLISTi. Saab näha, mis sest asjast välja tuleb.
Eks jällegi on tegemist meie jaoks katseeksitusmeetodiga. Kunagi suure hurraaga põhu alla saanud kartul sinna jäigi ning sügisel kündsime sisse. Kahjuks panime loori laiusega ka puusse ning seda jagus ainult kahele vaole. Niisiis laieneb katse, et kui ruttu tärkab ja valmib varajane kartul loori all ja niisama.
varajane kartul loori all
Kuigi mulla temperatuur peaks kirjade järgi olema vähemalt 10 kraadi, ei olnud meil võimalust seda kuidagi kontrollida muud moodi kui käega katsudes. Tundus isegi soojem. Kümne kraadist asja ei tahaks väga kaua käes hoida aga näppudega mullas oli päris hea sobrada.
Varajane kartul ja Thuni kalender.
Kuigi ma eelmisel aastal üritasin veidi hakata jälgima Thuni kalendrit, siis tegelikuses ei tulnud sellest suurt midagi välja. Võibolla suudaks rohkem sammu pidada, kui oleks kogu aeg koha peal ja iga kell võimalus põllule minna. Meil on võimalus ainult nädalavahetuseti põldu pidada ja see on nagu rohkem nalja asi ehk hobi. Igal juhul peab mainima, et seekorde varajane kartul sai maha hetkel, mil Thuni kalendris oli pikk kriips, mis tähendab, et mitte millekski ei ole soodne aeg. Samas eelmise aasta tavaline kartuli panek toimus ka mingil suvalise mitte juure päeval, tulemuseks oli suurepärane kartuli saak, millest jätkus meie püsiklientidele märtsi lõpuni. Ise sööme veel ikka nn teise valiku kartuleid ehk selliseid, mis ei kvalifitseerunud meie mõistes kommertslikuks. Maitsevad ja säilivad ikka hästi.
Varajane kartul Solist oli poolest märtsist idanemas taimekasvatuslambi all, kus arenesid ilusad tugevad rohekad idud. Nüüd teevad sama kõik ülejäänud seemnekartulid. Sellel aastal jätkame oma lemmiku Impalaga, rahvalemmiku Lauraga ja valitud lemmiku Maretiga. Millegi pärast ei olnud seekord Impala seemet kuskil Eestis saada. Õnneks küll saime ise 100 kg kõrvale pandud, kuigi lootsime vähemalt kolm korda nii palju. Impala fännid peaksid ennast juba rivvi võtma ja broneeringud ära tegema. Selle võrra saavad rõõmustada Laura fännid – pindala kahekordistub.
Eelmise aasta niru ilm jättis oma märgi ning sel aastal tahaks hakata kõigega varakult pihta, pannes esimese külvi loori alla ning loota pöidlad peos, et aastad pole vennad. Võibolla õnnestub mitu külvi teha ja niimoodi saagi valmimist pikemale perioodil jaotada.
Juurviljadest plaanime kasvatada traditsioonilisi punapeete, porgandit ja kaalikat. Redis on juba maas. Seekord proovin jälle ühte enda jaoks uut nippi – nimelt seemnelinte. Neid muidugi saab poest ka osta ja ma isegi olen kunagi varem mõnda kasutanud aga mäletan, et need midagi head ei olnud. Väga kehvalt tulid üles ja needki kasvasid niguralt. Nüüd proovisin piiritust internetist leitud info põhjal ise seemnelinte teha. Vaja oli selleks WC paberi rulli, lusikatäis jahu, teelusikas vett. Jahust ja veest segatakse päris paks pasta. WC paber tõmmatakse lahti ning parajate vahedega pannakse tilk pastat ühes rivis. Seeme sinna pastatilga peale. Seejärel voldidakse paber kolmeks kokku ja keeratakse rulli. Sellise rullid võib talve jooksul valmis teha, siis on lihtne kevadel neid maha tõmmada ning ideeliselt peaks igasugune harvendamine ära jääma.
Ma tegin proovi redise ja porgandi seemnetega. Mäletatavasti panin ma redist muidu otse peenrale ükshaaval pintsetidega. Nüüd ei pidanud pikalt seal maas kükitama vaid sain mugavasti laua taga selle töö toas ära teha. Kasvuhoones sai lihtsalt väike vagu ette tõmmatud, lint sinna sisse ja muld käega peale tõmmatud. Kas ja kuidas asi ennast õigustab saab näha. Nädal tagasi pandud redised ei ole veel üles tulnud. Avamaale panin samamoodi ka porgandi. Peedi esimene külv sai otse mulda pistetud.
Igal juhul oleme talveunest ärganud ja täis entusiasmi uue hooajaga pihta hakkata.