Kolli talu

Kui ma väike olin, veetsin suved peamiselt suvilas, kus päeviti kantseldas mind isapoolne vanaema. Meie hommikud olid kui tänapäevase moodsa nimega branchid, mis algasid üheksa paiku ning venisid tihti keskpäevani. Sõime mitmekäigulist hommikusööki ning vanaema jutustas mulle lugusid oma nooruspäevilt, kuidas sai karjas käidud või kurameeritud. Tihti võis kuulda jutte ka Kolli talust, kuhu mu vanaema oli miniaks läinud. Minu jaoks olid need lood nii huvitavad ja põnevad. Kardan, et tänapäeva lastele sarnaseid lugusid rääkida tunduks kuidag mõtetu, sest nad ei suuda mõista, mis tähenda kari, miks seal käima peab – kas seda poleks saanud arvutist teha? Või miks pidi kastanitest ja tammetõrudest loomi tegema, kas neid poleks võinud vähemasti külapoest kui mitte ostukeskusest osta?

Õnneks olin mina oma lapsepõlves maalähedasem ning mõistsin, mida vanaema kasutatud murdesõnad ja tegevused tähendasid. Kolli talu aga tundus selline helge, päikseline koht. Ilmselt sellest, et neid jutte alati suvisel ajal sai räägitud, tundus sealgi olevat igavene suvi. Ja sõna „kolli“ ei seostunud mulle kunagi tontidega vaid armsa pikakarvalise koeraga. Ma küll ei laskunud kunagi pikemasse mõtiskellu, mis seos võiks ühel talul koeraga olla aga nii ma mäletasin.

Vahest rääkis isa ka oma lapsepõlvest ja kui nüüd väga järgi mõtelda, siis suuresti ainult jällegi Kollil elatud ajast, oma vanaisast ja vanaemast. Ei meenu, et kunagi oleks juttu olnud kooliajast. Ükskord kui ma teismeline olin, viis isa mind oma sünnikodu vaatama. Olime lihtsalt läbisõidul ning põikasime tallu sisse. Tolleaegsed omanikud tegelesid siis jõudsalt kurgikasvatamisega. Kuigi napilt oli Eesti iseseisvuse saavutanud ning Leningradi turg ära jäänud, näis neil siiski hästi minevat. Igal juhul ehitasid nad saadud tulu eest praeguse maja püsti. Mäletasin tookordsest käigust millegipärast täpselt seda asukohta, kahe puu vahelt läbi sõites, teine talu kohe üle tee. Ja neid suure kurgi kasvuhooneid. Muud suurt midagi.

Kui meil Taneliga mõte tuli kartulit kasvatada ja võimalusel seda Vilinas teha ning meenutanud, et Kolli talu olevat müügis, andis kinnisvaraportaal nii segaseid tulemusi. Lisaks meie praegusele kohale oli samal ajal müügis ja lähedal üks teine talu. Mis tegelikult meenutas välimuselt seda maja nagu on vanemate juures seinal oleval maalil. Interneti otsingud viisid veelgi suuremasse segadusse.  Kohapeale sõites tundsin ma hetkega ära selle koha kahe puu vahel aga no see polnud ju Kolli talu. See oli see uhke maja teisest müügikuulutusest. Veidi kaugemal nägime lagunenud maja ja võssa kasvanud krunti. Kõik näis nii masendav ning mõistsime, et meie hammas sinna peale ei hakka, olgu meie kartulikasvatuse soov kui suur tahes.

Taneli tungival nõudmisel läksime vaatama ka seda uhket elamist – Linnamäe talu nime all. Olin veel suuremas segaduses, sest nüüd hakkasid mälusopist meenub laut, mägi, rohtukasvanud tee. Kõik oli paigas aga nimi oli vale. Mõtlesin, et ka äkki isa võis eksida ja mulle valet kohta näidata, eks talgi oli aega mööda läinud. Kui me lõpuks jõudsime ringkäigu tehtud, küsisin moka otsast, kas selle talu nimi on alati Linnamägi olnud. Ja siis selgus tõde. Alles see omanik oli selle nime pannud. „Enne oli nimi Kolli – no mis nimi see ka on? Ega ma mingi koll pole, siis paningi Linnamägi, selline ilus suursugune nimi“, rääkis perenaine.

Ja nii me ostsimegi endale Linnamäe talu. Kahetsesime, et nimi on ära muudetud aga no koht on ikka sama ja ajalugu ei saa muuta. Mõtisklesin, et äkki oleks võimalik nimi tagasi muuta. Kindlasti on see väga pikk ja keeruline protseduur. Ühel reedesel päeval, kui olime jälle maale läinud, sättisin endale päevaks mitu tegevust Jõgeva linna peale. Lõpuks oli aega veel üle ning mõtlesin vallavalitsusest sisse astuda ja nime vahetuse värki uurida. Rääkisin oma soovi vastuvõtu sekretärile, kes kohe rõõmsalt püsti kargas ning ütles, et tal on nii hea meel ja viib mind kohe vastava inimese juurde. Paari ukse kaugusel oligi vanem härrasmees. Rääkisin jälle oma loo, kuidas ostsin isatalu tagasi aga nimi on vahepeal ära muudetud ning tahaks vana tagasi. Härra teadis Linnamäe talu küll. Lisaks tundis ta ka minu onu ja arvas samuti, et mõte on hea. Olles veidi aega arvuti klõpsutanud ilmnes aga probleem. Nimelt olevat Kolli juba täitsa olemas. Ehk siis need ümberkaudsed endised talumaad, mis Nõuka ajal ära võeti ja Eesti ajal tagasi antud, kandsid samuti Kolli nime praeguse katastri järgi. Tundsin, kuidas hetkeks tõusnud ärevus ja rõõm kõik kolinal kokku kukkusid. Pidin jääma Linnamäele.

„Aga!…“, alustas ametniku härra. „Neil teistel Kollinimelistel katastriüksustel pole ehitisi peal. Sel juhul oleks ikkagi võimalus, kuna teie oma oleks majapidamisega üksus.“

Plaksutasin mõttes käsi ja hõiskasin rõõmust. Pidin kirjutama avalduse lihtsas vormis ning paari nädala pärast tuli teada, et nimi on muudetud. NII lihtne oligi. Ei mingit pikalt jokutamist ja ametkondade vahel sõelumist. Miskit saab niisama lihtsalt ka aetud.