Kolli talu

Tegelikult mulle lapsena väga redised ei meeldinud. Kuidagi puised ja kibedad olid nad alati. Lisaks redise peenar. Või noh, mis peenar, mingi ebamäärane ala kasvuhoones või suvalise koha peal aias katte all. Alati peoga seemneid visatud esimeses kevadvaimustuses, et need ju saavad ruttu valmis ja esimesed vitamiinid oleks võtta. Reaalsuses seisis redise peenar oma ülekasvanud pealsetega pool suve jalus ja jättis ainult ebamäärase umbrohukuhila mulje.
Ühesõnaga harvendamine, see ei ole minu jaoks. Esiteks on see nii tüütu. Ja teiseks ei luba süda kuidagi nagu head kraami minema visata. Kui seeme on juba kord mulda pandud peaks ka saagi üles saama. Niisiis lähenen mina redistele pintsetidega. Ma olen valmis kükitama kasvõi tund aega vastvalminud uue peenra ääres ja seemneivakesi ükshaava mulda asetama kui et hiljem peoga puistatud hunnikust südanlõhestavat valikut tehes, milline istik jätta, millisest loobuda.

Sel aastal toimus rediste külvamine juba (?) 16.aprillil.

Eelmisel aastal valminud kasvuhoonesse eraldasime terve ühe peenra. Ikka selle sama vanaaja mõttega, et redised saavad enne valmis kui tomateid maha võiks istutada. Saab näha.
Valisin välja kolm sorti. Igaüks neist erineva valmimisega. Aga maha panin kõik ühel aja, siis hea katsetada ja vaadata, kuidas asi tegelikkuses toimub. Tuleb tõdega, et nädal hiljem oli peenral täpselt ühesugused rohelised täpikesed tõusnud. Kaks nädalat hiljem terendasid kolm kaunist rohelist taimerida. Kui ei teaks, arvaks, et üks ja sama asi. Ootame edasi. Võibolla valmivad juurikad eriaegadel. Järgmisel nädalal proovin külvata ka avamaale.
Salatit puistasime ka maha aga sealt pole veel midagi näha. Võibolla on asi ka selles, et klaaskasvuhoonele tegi temperatuurivahetus liiga ning üks klaasipaan oli katki läinud. Ilmselt tahavad salati seemned ikkagi soojemat kohta kiiremaks idanemiseks.
Maasikad ja küüslaugud katsime sügisel suurte külmade hirmus lehtedega. Õnneks ei teinud külm liiga ja kate sai ka õigel ajal pealt, ei läinud hallitama. Maasikamaal oli mul enne tundmatu sort eelmisest omanikust jäänud. Selle marjad olid küll magusad aga imepisikesed nagu metsmaasikad. Panin sügisel prooviks Rumbat ja Polkat. Saab näha, kuidas need meie mulla peal kohanevad.
Küüslaugu vohavad. Ilmselt oli neil lehtede all mõnus soe. Rohelised pealsed on juba ligi 15 cm pikad. Loodetavasti peavad vastu üllatuslikule öökülmale, mida Eesti kliima vahest ka veel mai lõpus või juunis viskab.
Põllu saime kultiveeritud. Ma iga kord imetlen neid suuri traktoreid. Ratta läbimõõt on vahest suurem kui mina. Jääb mulje, et sellisel piisab ainult üks kord üle põllu sõita.

Aga see ikkagi ei vähenda meie unistust saada päris isiklik traktor. Mitte küll selline hiiglane, me võime esialgu ka kümme korda oma lapil edasi tagasi sõita. Aga vähemalt ei pea kellestki sõltuma ja saab oma graafikut teha. Võimalikud kandidaadid on juba silma jäänud.
Kurepere on ka ennast sisse seadnud. Uus hooaeg võib täiega alata.