Kolli talu

Teema kuidas käsitöölised ja põllupidajad oma tooteid hindavad käib ikka aeg-ajalt kuskilt meediast läbi. Alati ajab see mindki kihevile. Tavaliselt saab lugu alguse sellest, kuidas keegi on oma tootele mõne arvates üle mõistuse kõrge hinna pannud. Ja siis jagunevad kaasarääkijad tuliselt kahte lehte. 1) need, kes takka targutavad; 2) need, kes hinda õiglaseks peavad.

Nii nagu igaühel on õigus igas võimalikus kohas oma arvamust välja käia, on õigus ka oma tootele hind määrata. Mind ärritabki alati see, et osad kukuvad õiendama. Tahaks alati ütelda – ära jaura. Kui sulle hind ei sobi, ära osta. Aga ära ka hädalda selle üle. Õnneks meil on turumajandus ja valikuvõimalus. Võidelda võib monopolide vastu.

Võiks arvata, et kuna ise esindan paljuski tootja poolt, nii käsitöös kui köögivilja müügis, siis olengi nende poolt. Olen küll aga see ei tähenda, et tormaks iga välja käidud hinnaga asju ostma. Kui ma arvan, et see käib mulle üle jõu, siis jätan ka ostmata. Aga ma ei vingu, vähemalt mitte müüjale otse näkku (või meediasse), et mida ta õige endast mõtleb. Kui päris lõpuni aus olla, siis isegi ma tasakesi imetlen seda müüjat, et tal on julgust ja usku selliseid hindu kehtestada. Mis peamine, tal on austust enda vastu, ta oskab hinnata oma tööd ja panust.

Vahest on jällegi lausa valus vaadata, kui madalalt ennast hinnatakse. Eriti kahju on neist memmedest-taatidest, kes kuskil poe kõrval või turul oma pisukest üle jäänud aiasaadust või metsaandi müüvad. Üks, et nad ei suuda selles tänapäeva turumajanduses orienteeruda ja lihtsalt panevad mingi suvalise hinna. Teine teema on see nende suhtumine – oh, mis nüüd mina ja minu asjad. Seda viimast kohtab tihti ka mujal. Mitte ainult käsitöö ja põllusaaduste müüjate juures, vaid suisa igas valdkonnas. Ega nii kaua kui jagub inimesi, kes lepivad miinimumpalgaga või isegi alla selle, ei hakatagi rohkem pakkuma. Ja siis tunduvad mõned valdkonnad ülehinnatud nagu IT või kasvõi suvalised kontori töökohad (vahest mõtlen mõnda uut suurt äri ja büroohoonet vaadates, et kes küll nendes ruumides tööle hakkavad ja mida neil üldse teha on). Selle asemel, et kõrgepalgaliste suhtes hambaid krigistada ja hädaldada kallite köögiviljade üle, võiks ise enda eest seista, endale head palka välja kaubelda või ise midagi ära teha, mida saaks kõrge hinna eest maha müüa.

Paar aastat tagasi õnnestus mul osaleda algaja ettevõtja koolitusel, mille lõpuks pidi koostama oma äriplaani. Juhendaja, kes projekte üle vaatas tõi minu puhul välja positiivse poole pealt palganumbri, mille olin endale ette näinud. Kuigi see oli ainult 1000 eurot netos, paistis see teiste miinimumi soovijate seast kohe silma.

Selleks, et saaksin iga kuu 1000 eurot puhtalt kätte, tuleks mul teenida kokku 1672.50 eurot, et sealt ära maksta kõik vajalikud sotsiaalmaksud, tulumaksud, töötuskindlstused jne. Arvestusega, et kuus on 22 tööpäeva, peaksin päevas teenima 76 eurot, ehk tunnis 9,50 eurot. Ma arvestan ka ikkagi kahekstunnised tööpäevad. Ja mis peamine, üritan sellest ka rangelt kinnipidada, sest kui ajad oma asja, siis kipub see piir töö- ja puhkeaja vahel kergesti kaduma. Niisiis peaksin igas tunnis suutma müüa:

2. 4,75 kg 2.00 euriseid kurke
3. 2,30 kg 4.00 euriseid tomateid
4. 9,50 kg 1.00 euriseid kartuleid

Oot-oot, müüa…. Noh, eks vast müüks kah turul sellise koguse ära ühel päeval, aaaa millal ma siis kasvatan neid, istutan, rohin, kastan, võtan üles, pakendan, sõidan kliendi juurde?

No ma ei tea, mul endal läks ka see arvepidamine juba sassi. Ilmselgelt ratsa rikkaks ma ei saa. Hobikorras iseenda piire katsetades vaatan, kaua jaksan, enne kui hakkan kah odavat hollandi ja hispaania plastmasstooteid sööma.