Mahukas pereauto
Ma ei saa aru, kuidas meil ikkagi nii palju asju on. Vaatamata sellele, et ma hoidu absoluutselt kõige ebavajaliku tilu-lilu ostmisest. Vaatamata sellele, et kolisin „alles“ seitse aastat tagasi. Teatavasti on kolimine kõige parem viis mõtetutest asjadest lahti saamiseks. Aga ikkagi. Iga kord kui maale sõit, on auto ääreni asju täis. Lisaks muidugi inimestele, kes hõivavad pea alati kõik viis võimalikku kohta.
Meil võiks olla mõnus mahukas pereauto
Aga meil on lihtsalt Suzuki linnamaastur. No mis sõna see on: „linnamaastur“? Mis funktsioone peaks üks linnamaastur üldse täitma? Maastur – kõlab nagu mingi välja nuputatud uudissõna. Õnneks vähemalt on eestlased suutnud ühte sõnasse kokku viia kõik inglise keelsed crossoverid, SUV´id, CUV´id ja muud võimalikud lähenemised autole, mis lihtsalt on veidi kõrgemad kui teised liigikaaslased. Maastur, see võib tulla tüvest maa, et nagu maal (linnast väljas) sõitmiseks. Või tüvest maastik, põhimõtteliselt sama. Aga nüüd on sinna maale linn ette pandud. Kusjuures need linnamaasturid asfaldilt väljaspool jäävad ikka täiega hätta.
Igal juhul mõtlesime, et meil võiks olla mahukas pereauto. Ma isegi olen piilunud neid variante, kus istekohti rohkem kui 5. No et kõik vanaemad ja vanaisad ka korraga koos kartulitega peale mahuvad. Vaatan vahel nukra kadedusega mõnda läikivat pakiruumi, kus pole ealeski midagi rohkemat kui üks poekott veetud. Mei eperes on auto alati nagu tarbeasi, mitte luksusasi. Kõik see pakendamine, kottide, pampude ja inimeste lugemine ja mahutamine meenutasid meile Taneliga mõlemaga oma lapsepõlve, kus samasuguse jonnaka järkekindlusega topiti iga laupäeva hommik auto ääreni rahvast ja kompse täis ning võeti suund maale. Huvitav, kas see tegelikult on ka kuidagi erinev sellest, mida me praegu teeme? Me ise üritame veenda, et see on palju toredam kui lapsena. Meil on tore suur, soe, kõigi mugavustega maja, suur aed, kus lapsed muuseas ei pea pooltki nii palju rügama kui meie omal ajal. Lapsed näevad seda teisiti. Tanelile ei meeldinud üldse maal. Seal oli tohutult igav, telekat polnud (vaatamata asjaolule, et linnaski kests programm ehk paar tundi päevas ja valida oli vaid ETV, Kesktelevisioon ja Leningrad), sõpru polnud ja lisaks pidi kogu aeg mingit aiatööd tegema. Mulle meeldis rohkem maal. Minul oli seal sõpru. Ja vabadust oli rohkem. Linnas tundus suvel alati nii teistsugune, võõras, sooja ilmaga hullult palav ning tavalieselt pidi toas istuma.
Ei teagi nüüd, kas vanemad tegid meile teene ja panid meid maaelu niimoodi pealesurutuna lõppeks ikkagi hindama või oleksime ka muidu isegi ringiga samasse kohta jõudnud. See ei vähenda minu unistamist, et ühel päeval veame kartuleid sobiva kaubaautoga ning mahukas pereauto särab puhtusest nagu tehasest välja sõites.