Kuidas meil läheb?
Teeksime vahekokkuvõtte käesolevast põllundusaastast. Üldiselt me jäime saagiga rahule. Kartulist sai juba eelmisel korral pikemalt räägitud. Tulemus on ehk pisut vähem kui eelmisel aastal, see-eest ilusam ja kvaliteetsem. Maitseb endiselt väga hästi ja püsikliendid on tellimused järjekorda pannud.
Selle aasta suur hitt pidi olema põlduba. Päris nii ei läinud. Mäletamist mööda oli esiteks seemne leidmine üks suur jama. Siis sai seda ülearu palju kohale toodud. Mahapanek on endiselt eredalt ja valusalt meeles – selle tarbeks pidime raudselt mingi lihtsama meetodi mõtlema. Kasvas võimsalt. Ausalt öeldes ehmatas mind juba kasvuperiood, sest sellest saaki me küll ei oodanud. Siis sai see uba ühel hetkel valmis ja selgus, et meie tutvusringkonnas pole üldse selliseid oafänne nagu ma ise olen. Turule minekuks ei suutnud me ikkagi ühtegi efektiivset logistilist lahendust välja mõtelda. Tundus nagu ebapraktiline ainult oaga kohale sõita, sest teised tooted kadusid kätevahelt kuidagi iseenesest.
Nii see uba meil käest läkski. Korjasime endale palju vähegi suutsime. Sõime muidugi palju, oleks ehk veelgi söönud keedetud soolauba. Ja eks ikka pisut saime laiali ka jagada. Ega me sellepärast põldoast nüüd täielikult ei loobu. Selge on see, et maha läheb teda kordades vähem. Aga kui juba oma põllu maitse suhu saanud, hakkab suu vett jooksma kohe kui soolaubadele mõtlen. Ehk õnnestub ka turule jõuda.
Hitiks sai hoopis avamaa kurk. Lisaks heale saagile ja veel paremale nõudlusele, saime hulgaliselt ka mõtteid, kuidas järgmine aasta ikka jälle paremini ja soovituslikult lihtsamalt läbi ajada. Rohkem peaks ka kurki panema maha. Tundub, et eestlased on täiega kurgi usku. Endale sai kah sissetehtud rohkem kui kunagi varem. Ja muidugi ohtralt värskest peast söödud.
Päris hästi läks ka meie eksperimentidel kaalikal ja peedil. Jällegi pole kumbagi varem kasvatanud. Kunagi ehk vanemad proovisid ja mäletan üsna kehvasi puiseid ussitanud jubinaid. Vahest on sellised ka poes saadava. Ja võite ainult ette kujutada minu suur hämmeldust, kui oma peenralt tulid mõnusad, mahlased magusad viljad. Ainult paar peeti kasvaski üli suureks, teisetele saime parajal ajal jaole. Lisaks kõigile headele maitseomadustele oli neid värskeid vilju ka väga lihtne käsitleda söögitegemisel. Mäletan, et kord lõikasime ema ja vennaga kõik kolmekesi järgemööda endale näppu kui üht poest ostetud ülikõva kaalikat tükeldada üritasime. Nüüd saime kaalikad paraja suurusega üles ning suuresti söödi need ka niisama toorelt ära. Ja muide, punapeedi keetmine ei olegi üldse mingi eriline vaev. Lihtsalt vaja ohtra veega parajal tulel rahulikult tund aega podiseda ning siis külma veega ehmatada.
Peipsi sibula saak oli sel aastal hea. Kuna eelmisel aastal nii hea polnud, panime tänavu vähem maha. Seeest katsetasime teistmoodi kasvatamist ja tulemus oligi kohe parem. Päris Peipsiääre tegijateni me siiski ei küündi. Nende spetsiaalsed kõrgpeenrad jäävad meil ära, kuna mäeküljele niimoodi päris rajada ei saa. Meie kasutame ikka ära oma kartulipõllu äärt, pannes sibulad lihtsalt ühte pikka rivvi.
Küüslaugule sooviksime väga saada paremat seemet. Eelmise aasta ostuga läksime alt. Seekord panutame rohkem ja loodame, et läheb õnneks.
Juba teist aastat järjest ei vea meil tomatitega. Mitte ei lähe punaseks. Eelmisel aastal arvasime, et jäime ise hiljaks kogu värgiga, alles ju panime kasvuhoonet kokku ja siis millal istutasime. Minu ettekasvatatud taimed nägid väga nigurad välja ka ja lõppeks ega suurt miskit ei saanudki. Tänavu alustasime küll nagu õigel ajal. Kasutasime proffide ettekasvatatud taimi. Suure hoole ja armastusega paigaldasin tilkamissüsteemi ning tekstiilmultši. Viimasest oli kasu küll, terve suvi rohimisega hooletu. Tilkamisüsteem oleks võinud üldse olemata olla. Arvatavasti läks meie seekordne saak lihtsalt üleujutuse nahka. Kõik vesi mis põllult kartulite juurest ilusti ära voolas, satus kahjuks kasvuhoonesse. Ei aidanud ka väike trenaaž. Sel aastal lihtsalt oli sademete hulk nii suur. Siiani on osa maapinnast lirtsuv ning tiik on ka ääreni vett täis. Eelmiseks sügiseks näiteks oli tiik nii ära kuivanud, et meil hakkas suisa hirm, kas peamegi oma kaunist atraktsioonist loobuma.
No saab näha, eks me üritame tomatiga järgmine aasta ikka jälle. Ma selle pärast olen nii järjekindel, et varem on mul ka kasvuhoone olnud ja kui miskit hästi kasvas, siis oli see tomat.
Õunauputus on nagunii üleriigiliselt kinnitust leidnud. Ega me õunte kasvatamisele ei ole veel jõudnud suuremat tähelepanu pöörata. Kevadel sai enamik hullemas seisus puid ilusti ära pügatud ja nii nad tänulikult sügisel kohe kandma hakkasid. Valik on päris hea ja maitsev. Isa on oma õunamahla tegemise kirge saanud ohtralt rakendada ja meil seda mahla ka päris palju kulub.
Nüüd ootab meid veel ees suur kartuli sorteerimine ja siis võiks hakkata seda põllumajandust aastat lõpetama. Ahjaa, sõnnikut otsime veel põllu peale, siis künda vaja. Natuke nagu ootame ka puhkust. Tegelt, mis puhkust – lihtsalt pisut vaiksemat perioodi, kus põhirõhk läheb palgatööle, lastega tegelemisele, kes koolis, kes lasteaias ning nende hobid. Hea vähemalt, et igav ei hakka.