Kevadhõngulised kevadpühad
Kuidas iganes keegi nendesse pühadesse suhtub – Ülestõusmispühad, Munapühad, Kevadpühad, Lihavõtted jne.
Kolli talu pere suhtub nagu tavalised eestlased – toimetavad agaralt esimesi välikevadtöid teha. Ilma ju seekord anti. Pistu sooja ja natuke päikest. Vähemalt meil seal külmapealinnas. Maa oli reedel ikka veel täiesti lumevaiba all. Laupäeval näiteks Tartu poole sõites sai näha lagedaid heinamaid ja pühapäeval Tallinnas läks lume leidmine ikka juba väga raskeks. Aga meil hakkas kartuli põld ka ikkagi laiguti välja sulama. Annab lootust, et kahe nädala pärast võiks tõsiselt mõtelda suurematele põllutöödele.
Kartuli panime juba eelidanema. Mõnusalt sooja kohta ja lillakas LED valgus päevas 12 tundis peale paistmas. Lisaks mõtlesime välja uue võimaliku protsessi, kuidas saaki paremini hoiustada. Jätame ära eelmisel aastal kavas olnud vahelüli vana lauda näol ja üritame seekord otse garaazi all olevasse jahedasse keldrisse vedada, kus toimub ka sorteerimine ja pakendamine. Edaspidi on kavas logistikat veelgi vähendada. Üritame korda teha otse põllu kõrval asuva vana maakeldri. See võimaldab kartuli vedamise teekonna ikka väga lühikeseks tõmmata ning õigemat hoiustamise temperatuuri pidada.
Seekordne suurem välitöö oli õunapuude lõikamine. Varasemalt on meil olnud kaks puud. Alati arvestasime tunnikese mõnusat värsket õhku, mis venis paaritunniseks saagimiseks ja lõikumiseks. Lisaks veel järeltöö, et kõik oksad läbi purustaja komposti ladustada ja suuremad saagida ning sauna kütmiseks kõrvale panna. Nüüd tuli meil rinda pista 14 puuga!!!! Isegi mina, kes ma tavaliselt võtan liiga suurelt ette ja siis närviliselt paanitsen, et ei jõua ära teha, suhtusin seekord täie rahuga – teeme palju jõuame. Läksime õunaaeda, vaatasime ringi ja võtsime omaarust kõige hullema puu ette. Tundus, et päris mitu aastat oli viimasest lõikamisest möödas. Ülemine osa paksult vesivõsusid täis ja alt poolt takistasid oksad muruniitmist. Kohati tundus võimatu, et sellest puust veel üldse asja saaks.
Hakkasime ühest otsast pihta ja paari tunni pärast võisime tõdeda – päris kena õunapuu sai. Eks sügisel selgub, kas saaki ka saame või jääb ainult ilupuuks. Selge oli see, et säärase tempoga me kuigi kaugele ei jõudnud. Vaatamata sellele, et olime alustanud justkui kõige hullemast puust, tundus tegelikult iga järgmine veelgi hullem. Nii suutsime sel pikal nädalavahetusel ainult üheksa viljapuud läbi käia. Aga arvestades nende vaatepilti enne ja vaatepilti, mis avanes Volbrilõkkeks kogunenud materjalist, võime tehtuga igati rahule jääda. Efektiivsuse tõde selgub sügisel saagi valmimisel.
Ega me ikkagi ainult ei rüganud. Oli meeles ka puhata ja mängida. Munad said ka värvitud.
