Kartuliga turule
Alates hetkest, mil esimesed kartulivarte alged nupud maa seest välja pistsid, käisime pea iga päev oma põldu imetlemas. Kui külalisi tuli, näitasime uhkusega neile ka. No oli, mida vaadata. Mitte, et ma kunagi väga oleks kartulikasvatamisega kokku puutunud aga nii palju kui seda jagus, polnud ma kunagi selliseid võimsaid pealseid näinud. Iga kord tiksus kusagil tagasopis küll mõte – need on ainult pealsed, oluline on ju, mis seal all kasvab. Ootasime kannatlikult.
Esimese vao võtsime üles selleks otstarbeks soetatud käsimasinaga. See, millega sai kõigepealt uudismaad harida, seejärel teoreetiliselt vagu ajada ja lõppeks vaod ka lahti ajada. No see kevadine vao ajamine jäi meil ikkagi ära. Masinake on mõeldud siiski väikeaiapidajale ning meie põld tundus liiga suur. Aga vao kaupa lahti ajada aitas küll. Mina läksin ees ja tõmbasin pealse ära. Tanel tuli järel, ajas ühe korra lahti ning korjasime ära, mis välja tuli. Tanel käis teist korda masinaga üle ja saime veel mitu pange täit. Võtsime niimoodi kaks vagu üles ja mõtlesime, et nüüd võiks juba turule minna küll. Vaatame ära, mis seal toimub.
Sorteerisime kartulid ilusti mõõdu järgi välja, praagi viskasime minema, ladustasime 15kg võrkkottidesse ning panime vaimu üheks reede varahommikuks valmis, et Tartu poole minna.
Kui turul ostmas käia, tundub see väga lihtne. Müüja toimetab leti taga, inimesed astuvad ligi, küsivad ühte teist ja osatavad ka. Meil polnud muidugi mingit kogemust aga arvasime, et Tartu turul käib ikka suhteliselt palju rahvast. Kui näiteks sada inimest ostaks 1 kg kartuleid, oleks ju 100 kg õhtuks müüdud. Sada tundus ok. Rentisin turukassas meile leti – võtsin ikka kohe kaks pikkust, ehk kaks meetrit. Polnud ju teada, kuidas me ära mahume ja kes meie kõrvale tuleks. 1 meetri peal kaoksime ehk liiga teiste vahele ära. Laua juurde jõudes laiutasid seal peal kellegi kastid kurkidega. Küsisime naabrilt, kas tema oma. Ta arvas, et me osta tahame ja vabandas, et kõik veel sorteerimata. Selgitasime, et hakkame kartulit müüma ja tahaks oma kraami ka ettenähtud kohta laiali laotada.
Võiks öelda, et see sama naabermüüja sõnas meie äri ära. Esimese asjana ütles, et kartuli müük Tartu turul on kõige mõtetum tegevus. Seda ei lähe üldse. Me ei lasknud ennast veel häirida, olime optimistlikud. Saime oma paar kotti paikka ning erineva hinnatasemega näidiskastid lauale. Olime ilusti ettevalmistanud, ostnud endile taadeldatud kaalu, maksimum koormusega 30 kg. Tanel tõi lähedalt kontoritarvete poest ka arve blanketid – kõik nagu peab. Isegi rahakott vahetusmüntidega oli olemas. Jäime ootama ostjaid.
Kui naabermüüja teada sai, et kaupleme Impala kartuliga, ütles ta, et see on puhta mõtetu, keegi ei tunne seda sorti, nemad müüsid juba 10 aastat tagasi aga loobusid, sest üldse ei läinud. Võis arvata, et tundsin ennast juba üsna ebamugavalt. Vaatasin aga huviga turu-elu. No seal on omad süsteemid, omad sissesöönud müüjad, omad klannid jne. Käisime kiikamas ka ülejäänud turgu. Ei saa ütelda, et kartulimüüjaid ülearu palju oleks olnud. Mõned siiski ja headel nurgapealsetel kohtadel, kus neil ilmselt olid juba ammu väljakujunenud kliendid. Ega meil ka eriti halb koht polnud. Rahvast ikka liikus mööda aga suhteliselt vähe. Ei teagi, kas põhjuseks reede või midagi muud. Müüsime kokku maha 35 kg erineva kilohinnaga Impalat. Vaevu saime kaetud kohamaksu, bensiiniga jäime miinusesse. Olime küll mõtelnud, et lähme ka laupäeval aga loobusime sellest mõttest ja ostustasime proovida Jõgeva turgu. On küll väike aga kulu ka vähem ja vast keegi ikka ostab.
Selles mõttes läks Jõgeval paremini küll. Kohamaks oli väiksem, võtsime kogenuna nüüd ainult 1m letti ja bensiini kulu ka oluliselt madalam. Käisime seal kahel korral, laupäeval ja esmaspäeval. Nö kasum oli veidi suurem kui Tartus aga mõistsime, et sellise bisnessplanniga me ära ei ela. Võtsin ennast kokku. Peaksin ütlema tegelikult, et ületasin ennast ja hakkasin tegelema müügitööga. Asi, mis minust on kauge kaarega mööda käinud, asi, mille jaoks mul puudub igasugune anne ja ka oskus. Asi, mis nüüd vajas tegemist.