Kartuli mahapanek
Mida aeg edasi, seda murelikumaks muutusime, et kuidas saada traktor vagusid ajama. Põhimõtteliselt oli aeg juba niikaugel, et toomingad õitsesid ja kõik panid kartulit maha. Eriti varajase mõtte olime seega järgmisse aastasse lükanud. Nüüd tuli lihtsalt tegutseda, et üldse midagi maha saaks. Õnneks ei olnud meie varakult eelidanema pandud kartulid siiski üleidanenud. Ilmselt tänu algselt valele madalale temperatuurile. Aga seeeest olid ka teised seemned juba idualged välja ajanud.
Kui keeruline on kartuli mahapanek
No üsnagi, kui sul pole traktorit ja põld piisavalt suur, et ise käsitsi labidaga vagu ajada. Uurisime naabritelt, et kuidas nemad on saanud. Anti meile ühe traktorist number. See tuli vaatas, tõstis käed üles ja ütles, et tema väike kõkats siit mättast läbi ei lähe. Jälle vahtisime nõutult oma sügisel küntud maad, mis polnud tõepoolest mätastest eriti vabaks saanud. Teiste naabrite juures näis toimetavat vähe suurem traktor. Tanel läks ligi ja küsis, et kas saaks meil ka ajada. No saab, aga kindlasti mitte kohe, võibolla nädala sees kuskil kolmapäeval, sest juba nädala lõpus sõidavad nad perega puhkusele.
Kolmapäeval, siis kolmapäeval. Sättisime oma tegemised vastavalt ümber. Minul pidi nagunii vaba päev olema ja Tanel kah arvas, et saab ehk tulla. Sõitsime pühapäeva õhtul linna ja minu vanemad jäid maale. Esmaspäeva hommikul kella kümne ajal kui olin parajasti kodulehe koolitusel helistab isa, närvi täis, teatab, et traktor on kohal. Lisaks on kohal ka hunnik kive, mis põllu seest välja tulid ja need oleks nüüd vaja enne ära korjata kui vagu hakkab ajama. ????!!!!
No, mis? Näib, et maal käib elu ikkagi mingi oma ajaarvamise järgi. Mõnes mõttes muidugi hea, et nagu varem tuli, teisalt jälle, meie olime ju arvestanud kolmapäevaga. Infovahetus vanematega oli ka nii segadusse ajav, on neid kive vaja korjata või saab niisama hakkama. Igal juhul ei jäänud muud üle, kui kihutasin kohe peale koolituselõppu Karlile lasteaeda järgi, seejärel Tanel auto peale ja Jõgeva poole kimama. Kohale jõudsed olid vaod aetud. Vaatepilt muidugi ilus.
Aga see tähendas ka seda, et väike kõhutäis ning algas täie hooga kartuli mahapanek. Olime sellest ootamatult kiirest maalsõidust ning hämavast infost üsna närvis. Mõtlesime, kas sellist elu tahtsimegi. Teised normaalsed istuvad peale päevatööd mõnusalt teleka ette, võtavad ehk midagi maitsvat ligi ja lähevad magama. No just – lähevad magama ega näe kõike seda looduslikku ilu. Maikuu õhtud on pikalt valged. Taevas keerutasid pilved aga ometi võis näha silmapiiri taha loojuvad päikest, mis ilma roosakas, punakas, orazisk lõi. Mahe tuul keerutamas kevadisi õite lõhnasid, tärkav noor, helerohline maastik. Need teised „normaalsed“ jäid sellest kõigest ilma.
Selleks ajaks kui silm enam vagu seletada ei suutnud olime pool põllutäit kartulit maha saanud. Alguses ootamatust plaanimuutusest tekkinud äng muutus rahulolevaks rõõmuks. Imeltesime oma kätetööd ning läksime mõnusalt puhkama. Järgmisel hommikul pidi Tanel varakult tööle minema. Mina jätkasin koos isaga kartulipanekut. Pool põldu oli veel ees aga samm sammu haaval sain ma seemne maha. Oki, pärast ikka kere valutas ning käsi tegi veel tükk aega vaeva aga maha sain. Niiet kui traktorist peale lõunat helistas, üleoleva huviga, et ega teil ju veel valmis pole, sain mina veel üleolevama rahuloluga teatada: „võite tulla kinni ajama“.
Noh, mul oli abilisi ka. Väike Jaska oli esimene põllul ning tassis oma ämbriga mulle seemet ette. Enne kinni ajast vaatas inspektor kurg veel kõik hoolikalt üle.
