Kartuli kasvatamine põhus
Me ikka oskame asja endale keeruliseks teha. Talv läbi seda kartuli kasvatust uurides, tekkis huvi põhupõllunduse vastu. Nii palju kui eestikeelseid artkleid leidus, ülistati põhu sees kasvatamist taevani. Esiteks, et midagi künda ja vagutada pole vaja. Viskad seemnekartuli enam-vähem muru või söötis heinamaale, laotad põhuga üle. Rohida ega mullata ka pole vaja ning sügisel korjad mõnuga 20% suurema saagi üles.
Kartuli kasvatamine põhus tundus põnev.
Hakkasime otsima põhku. Ega tänapäeval on ju kõike saada, maksa ja olemas. Põhku pakuti ka, Kuldses Börsis näiteks. Paraku kuskil kaugel Harjumaal. Läks ikka aega uurida, kui suured ned pallid on, palju kaaluvad ja kuidas neid transportida saab. Lõpuks uurisin sordiaretusjaamast, et äkki neil pole. Sealt soovitati Perevara poole pöörduda. Ja nii seisidki ühel sombusel märtsipäeval hoovis neli suurt põhu palli. Tore.
Tore jah, ainult, et loll pea on kere nuhtlus, nagu armastab ütelda mu isa. Hoov on meil ju all ja põld on ju mäe otsas. Vaene väike murutraktor – see EI OLE mõeldud 200 kg põhupallide vedamiseks. Aga tal ei jäänud muud üle. Idiootliku entusiastiga vedasime 6 kasti eelidandatud seemnekartulit põllule, viskasime mulla peale ja siis hakkasime seda põhku ülesmäge vedama. Ise nii hasartis. Mina küll mõtisklesin kogu aeg, et kuidas moodi see kartul sealt sügisel üles võetakse aga no sügis oli veel kaugel. Isa kahtles, et esimene suurem tuulehoog viib kogu põhu mäe pealt minema. Seda siiski ei juhtunud. Peagi sai selgeks, et tervet rulli korraga see murutraktor ikka kanda ei suuda. Pidime võrgu lahti laskma. Võite ette kujutada, mis siis juhtus – olete võibolla mõtelnud, et võtate soojustusvilla pakist ühe plaadi ära, et see paremini lifti uksest sisse mahuks. Põhk on veel hullem. Suht kogu hoov oli seda täis, lisaks terve teekond, mille pidime põlluni läbima. Ma ei tea, mitu korda me traktoriga põllu ja hoovi vahet sõelusime. Lisaks hakkas sadama ning murune rada muutus nii libedaks, et paarkümend meetrit enne põldu keeldus traktor edasi liikumaks. Järgnes puhas käsitöö ning kand ja varavas. Kaks päeva hullu rügamist ning neli palli põhku oli laiale laotatud.
Totaka rahulolutundega vaatasime oma saavutust ning jäime ootama projekti tulemust.
Loe, mis sai edasi SIIT.