Kolli talu

Eelmise aasta külm ja kallis reis Belgiasse pani selleks aastaks piirid maha – soe ja odavam. Plaanisime Taneliga nädalakese suvest ainult endale eraldada ja lapsed rahulikult vanavanemate hoolde jätta. Hakkasime juba pimedal novembril mõtisklema kuhu sõita puhkama. Variante kerkis esile mitmeid. Näiteks Tšehhi või Slovakkia. Polnud nagu päris see. Odav küll aga soe? Vaatasime edasi lõuna poole – Montenegro. Väga põnev ja kutsuv. Kohale saada ainult keeruline. Kunagi oli naaberriigi lennufirmal otselend Itaaliasse Barisse. Sealt oleks hea olnud laevaga üle lahe. Ostisime muid võimalusi Barisse saada ja mingiks hetkeks oli nädalasest reisimisest üks pikk kulgemine kujunenud. Siis tõmbasime pidureid. Tahaks nagu ikka puhata. Ja kui ette satusid üliodavad otselennud Tallinnast Rooma oligi jälle sihtkoht Itaalia valitud. Sedakorda siiski lõuna pool. Roomast istusime kohe rongile ning sõitsime esimesse peatumiskohta Salernosse. Ostisime võimalikku hotelli tervel Sorrento poolsaarel ja jäime Amalfi ranniku äärele pidama. Oleks tahtnud ka Capril ära käia aga ainumad piletid, mida seekord ette ära ei ostnud ja ilma me neist jäime. Tegelikult ei kahetsegi. Tegime väiksema merereisi kõrval olnud Amalfi linna. Vat see oli vast turistikas. Kitsukesed vanalinna tänavad olid palavuses vaevlevaid välismaalasi täis. Mõned ärksamad viitsisid siiski kuumust trotsida ja mereäärest kõrgemale mägedesse ronida.

Kohe linnamüüri taga oli sidruni istandus. Mäejalamile platoode peale rajatud. Ja vähemalt seal kandis näis kõik toimuvat käsitööna. Satusime parasjagu peale, kui korjati ning samad mehed kastid seljas lippasid vanalinna treppidest üles alla saaki kuhugi ladustama. Meestel oli mingi vastav polsterdus tehtud turja peale, suht kättejuhtuvatest rätikutest ja porolooni tükkidest ja nii nad seal ilmselt päevast päeva toimetavad.

Meie hotell asus suurepärases asukohas, kohe Salerno peamise kaubatänava ja vanalinna vahetus läheduses. No aga „hotell“ on ka nagu natuke naljakas ütelda. Tegemist oli sisuliselt tavalise kortermaja ühele korrusele ehitatud külaliste tubadega. Ega muidu küll kui toas sees juba olid ei saanud nagu arugi. Neljandale korrusele viis kitsuke lift, kuhu napilt kahekesti oma kahe väikse kohvriga peale mahtusime. Vastuvõtt töötas mingil ajal hommikul ja kuskil kella kolmest pealelõunal kuni kaheksani. Vastuvõtt oli ruutmeetrisuurune ala tubade ees. Selle-eest oli vastuvõtu töötaja väga meeldiv, lahke, sõbralik ja abivalmis. Kõik sujus ilma probleemideta. Esimesel hommikul jäime küll kinnimakstud söögist ilma. Pakkuma hakati seda alles 8,15st. Aga meie pidime ju kiirustama Capri laevale ja lahkuma juba kell 7,00. Meile pakuti küll läheduses olevas baaris võimalust einestada. Aga Itaaliale omaselt polnud see muidugi nii vara lahti ja kui viis minutit hiljem omanik laekus arvas, et läheb veel mingi veerand tundi kui suudab teenindama hakata. Lippasime edasi sadama poole ning võtsime esimesest lahti olnud kohvikust paar croisanti. Nagu öeldud, Caprile me ei pääsenud. Järelikult vaja jälle Itaaliasse minna…

Õhtuks oli aga juba meie võõrustajal teada, et me hommikusöögist ilma jäime ning pakkus selle eest raha tagasi. Me suuremeelselt ei võtnud. Järgmisel hommikul saime teada, millest ilma jäime. Hommikusöök toodi mugavasti tubadesse, eelmisel õhtul anti ette pikk nimekiri, millest valida. Lähimal vaatlusel selgus, et kahes pikas veerus olnud valikutest esimeses olid erinevad kohvid ja teises erinevad croisantid ja küpsised. Välja nägi see kandik nii..

Kui mõtlete, et miks me piima valisime, siis nojah, tegelt me võtsime nagu piimakohvi, mis tähendas üüratud klaasitäit sooja piima ja see tilluke kannuke on tilk kohvi.

Kolm päeva idarannikul veedetud, rentisime auto ja hakkasime lääne poole sõitma. Tanel oli sõiduvees  – tema lemmik: kitsad, käänulised mägiteed. Päeva otsa muudkui keerlesime mägede vahel. Vaated on muidugi kaunid. Kui Põhja- Itaalias oli mägede vahel rohkem kaunid linnakesi, kindluseid ja kirikuid, siis lõuna pool laiuvad põllud.

Ja iga ruutmeeter on agrikultuurselt ära kasutatud. Kui ikks vähegi on maja kõrval aialapike, tasub sinna mõned viinamarjad istutada. Jäi saladuseks, kas nad ainult söövad neid või müüvad kokkuostu. Ja teedele pole nad palju maad raatsinud jätta. Meie mõistes vaevalt üherealised on seal kõik ikka mõlemas suunas liiklejaile mõeldud. Eks ise peab vaatama, kui vastutulijaga kokku satud.

Siinkohal peab ära märkima, et meie eesmärgiks olnud „soe“ sihtkoht läks nüüd küll vett vedama. Sadas vihma ja mägedes oli sooja napp 14-15 kraadi. Eelmisest korrast mäletasime mõnusat üle 22 kraadist suvesoojust. Pidime jõudma Bari lähedale agriturismitallu. Kaarti paberkandjal meil polnud ja nii pidime lootma ainult Sygic navigatsioonisüsteemile või kohalikele viitadele. Aeg kulgeb seal mägedes nagu teistmoodi. Vaatad algul, et pole eriti pikk vahemaa, kuskil 350 km. Ometi sõidad seda teed terve päev. Me ikka üritasime kiirteid ja isegi maanteid vältida. Ühes kohas oli tee peal märk sõidukeeld. Ilma muude selgitusteta. Vaatasime küll veidi kahtlustavalt aga kuni polnud ka muid ümbersõite märkivaid viitasid sõitsime edasi. No hea mitukümend kilomeetrit saime sõita kui korraga oli keset teed kruusa hunnik. No mitte nii, et oleks varing olnud vaid, et nagu sinna spetsiaalselt pandud. Selgus, et hunniku taga ikkagi oli varing, tee oli lihtsalt ära vajunud. Ei jäänud muud üle kui ots ümber ja tuldud teed tagasi. Asi läks nüüd aga keeruliseks, sest meie kaardirakendus ei suutnud mõista, et läbipääsu pole ja mitte ei suvatsenud uusi teid välja pakkuda. Lõpuks õnnestus meil siiski kohalike viitade abiga tallu kohale jõuda.

Olime oodanud itaalialikku lärmakat vastuvõttu. Kahjuks oli pererahvas veel vaiksem kui põliseestlane. Peremees näitas toa kätte, küsis viisakalt, kas soovime midagi ja kadus. No meil on miljon küsimust nende talupidamise ja põllumajanduse kohta. Kahjuks ei osanud nad ka inglise keelt. Mida oligi muidugi palju loota. Aga arvasime, et käte, jalgade ja sõnaraamatu abiga ehk oleks üht-teist ära rääkinud. Kui nad üldse oleks rääkinud. Hommikul läksime omapäi oliivisallu ja viinamarja istandusse jalutama. Ainsaks perepoolseks esindajaks väike koerake. Tema liikus sõbralikult meiega kaasa ja näitas oma valdusi.

Naasnuna saime peremehel siiski varrukast kinni ja suutsime kuidagi selgeks teha, et soovima tema veinitegemist näha ja uurida. Lõpuks meile siiski väike tuur tehti ja isegi veini degusteerida anti. Lõpetuseks tegi mamma veel veidi snäkke kehakinnituseks koos klaasikese külma vahuveiniga. Jäi ainult ennast kiruda, et ei oska itaalia keelt. Oleks ikka rohkem teada saanud.

Õhtuks tellisime pere poolt õhtusöögi. No et ikka seda kõige õigemat itaaliat tunda saada. Olime kursis kohaliku mitmekäigulise pidusöömaga, ometi ootasime ärevusega, kas see paika peab ja kas peale esimesi juurvilja ning kohaliku juusutsnäkke meile ka midagi toekamat tuuakse. Toodi. Teine käik – pasta. No vaeva polnud eriti nähtud, lihtsalt väikesed pelmeenikujulised makaroonid tomatipastaga üle valatud. Ilmselt pidi ka praad tulema. Tuligi. Kaks liharulli tomatipastaga üle valatud. Ei salatid ega kartulist rääkimata. Magustoiduks pakuti lihtsalt kohalikku väga populaarset viigimarja. Tanel võttis kohvi ka. Unustades, et oleme Itaalias. Pika ootamise järel toodi sõrmkübaratäis hirmkanget rüübet. Õnneks ei suutnud see siiski tema und peale pikka päeva häirida. Kuna talu asus üsna eraldatud kohas ja ega lähedal asuv linnakese söögikohad eriliselt kutsuvad polnud, võtsime peresöögi ka teisel õhtul. Kokkuvõtvalt suht sama. Kuigi pastaga oli seekord rohkem vaeva nähtud ning lisatud veidi köögivilja ja seente tükikesi.

Päeval tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Jõudsime pistu põigelda ka Bari linna, nähes ära peamise äritänava, makstes parkimise eest mingis ebamäärases hoovis kahe poole tunni eest 10 euri. Aga randa me ei jõudnudki. Kui ühel pealelõunal hakkasime võimalikku kohta otsima, osutus see keerulisemaks ning kell tiksus juba õhtusse.

Lennuk pidi meil minema küll alles kell üksteis õhtul. Asusime ikka hommikul kümnest teele. Seekord vältisime küll kiirteid aga valisime tavalised maanteed. Siiski kulgesime ilma pikemate peatusteta Rooma poole õhtuni. Paar söögi peatust ning ülejäänud aja muudkui sõitsime. Tõdesime jälle, et selline variant pole hea mõte. Arvasime, et see on nagu reisi osa. Tegelikult oli see väga väsitav ja suhteliselt närvesoov kulgemine. Katsume selle meelde jätta ja edaspidi oma reise mitte niimoodi plaanida. Enne lennujaama pidime rendiautol paagi bensiini täis võtma. Aga Itaalias bensiini võtmine on kah väga ebaloogiliseks tehtud. Osades jaamades pead valima ette, mitme euro eest võtad. Siis ei saa kaardiga maksta, siis on mingid tüütud „teenindajad“, kes veel jotsi nõuavad. Ja kui terve päev olid teeääred bensukaid täis, siis sellel kuulsal Rooma ringteel äkki polnud enam ühtegi. Lennujaama lähedal siiski paar leidsime, kus hind oli sobivasti tunduvalt kõrgemaks aetud. Seoses bensiini võtmisega suutsime veidi eksida ja oma kaardirakenduse segadusse ajada, mis suunas meid nüüd kuhugi lennujaama taha, nagu oleks Suur- Sõjamäel sõitnud. Kell tiksus juba üheksa peale, meie kuskil maandumisraja kõrval tupiktee sissesõidul. Lõpuks õnnestus meil ikkagi õigele poolele saada. Järgmiseks ettevõtmiseks oli rendiauto ära andmine. Viidad näitasid erinevatesse terminaalidesse aga ei märkigi rendiautodest. No viimaks nägime neid juhiseid ka ja olimegi äralennuks valmis.

Eestisse jõudsime varahommikul kella nelja ajal. Päike tõusis, mõnus oli sõita tühjas Tallinnas kodupoole. Reisida on tore aga ärgates ei suutnud väga kauaks vedelema jääda ning kiirustasime oma mägedesse Kolli tallu.