Kolli talu

Vahest kohe tahaks kuskil midagi raputada ja koputada, et halllooooo?????…..

Räägitakse, et Eestis olevat lihtne asju ajada, kõik käib kiirelt, paljud asjad läbi e-riigi (või muude kommertslike e-platvormide), bürokraatiat vähe ja paberimajandus suht olemat. Näiteks Hispaanias või Itaalias või üldse seal lõuna pool olevat ikka jube, jube, jube. Mul pole küll olnud vajadust kuskil seal kandis õnneks asju ajada aga Eestis küll. Läbides kõiki neid kadalippe, ei tahaks elu sees mujal üldse midagi teha, sest isegi siin peavad ikka täiega raudsed närvid olema.

Kolleegid soovitasid mul kirjutada konfliktse inimese päevaraamatu kõigist neist kordadest, mil olen pidanud mingi teenuse saamiseks suhtlema. Küll see tuleks paks ja värvikas. Viimane “tore” kogemus pärineb sedakorda Muinsuskaitse vallast. Võib ette kujutada, kui nišši ala see on. Enamikel inimestel ei ole sellega elus vaja kokku puutuda. Samas selles valdkonnas töötajad on kindlasti oma ala andunud fännid ja teevad tööd pühendumusega.

Muistne e-riik

Kui minu esiisa kord ma kanna sinna voorte vahele maha pani, ei osanud ta uneski arvata, et see tore küngas tare taga on vanade eestlaste muistne eluase. Nii on mu eelased juba teada olevalt 17. sajandi  keskpaigast seal põldu kündnud ning ühel heal päeval tundus küngas olevat ideaalne maakeldri asukohaks. Kelder on siiani alles, vajaks veidi katuse kõpitsemist ja saaks kartuli talveks sisse panna.

Kui eelmisel sajandil hoogustus arheoloogia, avastati sel hetkel palliplatsiks olnud künka tegelik tekkepõhjus, löödi märk maasse ja korraga oli ala riikliku kaitse all. Nüüd ongi jupp maad justkui riigiga kahepeale. No tegelikult on ikka nagu meie oma aga kui seal midagi teha tahame, peame luba küsima.  Et kõik JOKK välja näeks on ettenähtud riiklik toetus – hooldustöödeks. Põhimõtteliselt asi lihtne – täidad e-keskkonnas taotluse toetuse saamiseks. See vaadatakse üle ja saadki hakata muru niitma või võsa trimmerdama – kütus makstakse kinni. Oleme seda küngast hea mitu aastat omal kulul nagunii hooldanud, nüüd tuli meelde ka toetust küsida. Taotluse esitamise täht aeg on 31.märts. Täitsin  e-keskkonnas blanketi ära. Varsti tuli e-mailiga teada, et peaksin väga TÄPSELT lahti kirjutama, mida ma teha tahan ja kui palju mul selleks raha kulub. Toetatakse suuresti ainult kütuse ostu, võibolla ka trimmeri jõhvi. Aga ei mingeid labidaid, rehasid ega näiteks ja talguliste toitlustust, kui ma sooviks asja ruttu ühekorraga ära teha ja vastava rahva kohale kutsuda. No hea küll, kütus, siis kütus. Eks seda kulub ka ikka omajagu. Küngas suur, niita ja triimerdada vaja ikka suvel mitu korda, lisaks mahalangenuid oksi ja puid ära vedada. Tegin tööde plaani ja eelarve. Lisaks küsisin eraldi infoks juurde, et kui meil kunagi peaks olema huvi süvendada künka kõrval olevat kraavi ja puhastada tiiki, kas selle jaoks ka mingi toetus on ette nähtud. Saatsin ära jäin ootama. Hea mitu nädalat ootasin. Kirjutasin ja küsisin, kuidas, meie taotlusel läheb. Selgus, et vahepeal on eelmine kohalik inspektor ametist lahkunud ja asja ülevõtnud, ei olnud väga kursis. Viis end küll kähku kurssi ja teatas, et võime kraavi puhastamise ette võtta aga peame selleks ametist loa taotlema ja mingid muinsuskaitse spetsialistkaevajad kohale kutsuma. ???? Ma ei taha kraavi kaevata, ma tahaks teada, kas mu taotlus on kinnitatud. Aaa ei, sellest ei tea tema midagi.
Läks veel paar nädalat kui tuli teade, et nüüd järgmisel nädalal hakatakse minu taotlust läbi vaatama. Ootasin järgmise nädala ära ja siis veel ühe nädala, kirjutasin uuesti. Tuli info, et taotlus on osaliselt kinnitatud ja ametlik teade järgneb. Tuligi protokoll, kus kirjas, et kuna objekt asub eramaal ning ligipääs on omaniku loal, siis on tegemist pigem era kui avaliku huviga ning minu taotletud summast oli 60% maha võetud. Samal ajal tuleb väikemahuliste tööde tegemiseks taotelda luba! Kutsuda kohale kohalik inpektor, kes olukorra fikseerib, juurimist ja puudelangetamist ei ole lubatud. Pean korjama kokku kõik tsekid, millega ma ostan kütust ja tamiili. Täitma e-keskkonnas tööde teostamise lugu ning saatma aruande koos tsekkidega lõpuks ametisse. Paberimajandust meil tõesti pole – kõik teen ikka arvutis digitaalselt, no ainult bensutsekid on kriitpaberil vaja kokku korjata. Tegelt ma usun, et saaks selle ka kuidagi digitaalselt korraldada, kui eelnevalt piisavalt ankeete ja pabereid täidad, et tahaks digiarvet saada.

Inspektor käis ka kohal. Vaatas üle, pildistas ja suurim mure oli tal pisut kreeni vajunud 1976.aastal paigaldatud arheoloogilise mäletusmärgi silt. Toonitas veel ikka, et täidaksin tööde loa ja saadaksin aruande.

Võtan nüüd aina hoogu, et sellest vähesest bürokraatiast ennas läbi närida. Ise samal ajal hämmastudes, kui palju läks aega selle taotluse kinnitamiseks, kui palju inimesi pidi sellega tegelema. Kui palju on neid inimesi ainuüksi sellises ametis nagu Muinsuskaitse, mida maksumaksja raha eest üleval peetakse. Ma saan aru, et kuskil on suuremad ja olulisemad objektid, kuskil teostatakse päriselt uurimisi ja kaevandamisi ja valdkond kui selline on tähtis. Aga seda enam võiks resurssid suunata sinna, mitte jännata mingi olematu künkaga. Selliseid on ilmselt üleEesti palju ja kui iga selle “omanik” taotleb ja kui iga selle taotlusega läheb kaks kuud…. Tsiteerides kokkuvõtvalt klassikuid “tule taevas appi!”.

Kui juba sellised künkad on ära märgistatud ja neile justkui mingi toetus ette nähtud, võiks see olla lausa automaatne iga-aastane ülekanne omanikule. Summa suurus kindlaks määratud vastavalt künka suurusele ja olemusele ning terve toa täis ametnikke saaks suunata välitöödele tegema seda mis on ühe arheoloogi unistus – kaevata ja leida midagi väärtuslikku minevikust.