Kuidas eestlast ära tunda?
Eks ikka järjekindla jonnakuse järgi. Meie kliimas põllumajandusega tegeleda? Meist vapramad ja jonnakamad on ilmselt ainult islandlased.
Mina olen ilma suhtes alla andnud. See kuidas meile jao pärast antakse aastas paar päikselist ilma ei aja enam naerma ega nutma. Lihtsalt nii on ja selle vastu muud moodi ei saagi, kui et alla anda ja ära kolida. Ainuke lugu, et siis poleks enam ka nagu eestlane ju. Siis oleksime ilmapagulased.
Suuresti ongi ilm põhjuseks, miks pole siiani rõõmsaid teateid Kolli talust tulnud. Tahaksin ütelda, et ilm ei ole üldse motiveerinud ega inspireerinud. Tegelikult valetaksin. Vastupidi, olematu suvi, külmus, tuulisus ja napp päike on meie mõtted väga hoogsalt liikuma pannud, kuidas sellele vastu võidelda ja järgmisel aastal kõike jälle paremini ja ilmastikukindlamalt teha.
Kuidas eestlast ja tema jonnakust siiski premeeritakse.
Aga vaat nii.
Kogu selle vaeva tasub ära selline õhtu nagu täna. Lihtsalt lähed oma aiakesse ja korjad sealt õhtusöögi kaasa. Onju inspireeriv? Kui saaks seda aroomi ka siin edasi anda, see rukkola ja till mmmm… Tulemuseks selline maitsev salat. Kui Eestis kasvaks ainult veel oliivid, siis ma isegi ei hädaldaks nii palju ilma üle.
Aga kerge selle mõnusa kõhutäieni tee ei olnud. Peale jaanipäeva olime juba üsna alla andnud ja valmis kogu selle aasta põllumajandustegevuse maha kandma. Kõik nägi kuidagi närb välja. Sibul kiskus kollaseks ja hakkas juba lamanduma. Aeduba oli vaevalt mõned sentimeetrid sirugunud ja nägi armetu välja, nii et oleksime selle peaaegu üleskiskunud mingi haiguse kartuses.
Avamaakurk, mida ma eelmises postituses vapralt arktilises kliimas üritasin maha saada, läkski hukka, mitte midagi ei tõusnud üles. Jäi arusaamatuks, kas seemned kõrbesid kile all ära (saatuse iroonia, selles külmas ja vihmas) või saidki nad ikkagi külma. Tegime uue külvi. Masendav. Viimases hädas kutsusin kohale agronoomi, et kindlalt teada saada, mis probleemid meie köögivilja vaevad, mis haigused või putukad ja kuidas neid tulevikus ära hoida.
Agronoomi käik pani silma pisut rohkem särama. Asi oli konkreetselt KÜLMAS. Lihtsalt on sel aastal (sel??? Minu meelest juba aastaid) nii kohutavalt jahe, et kogu saak jääb paar nädalat hiljaks. Ja ehk meil isegi vedas selle hilisema mahapaneku tõttu, ei võtnud külm varakult külvatud taimi ära. Tõsi ta on, et paar päeva pärast agronoomi käiku anti ka paar soojakraadi juurde ning taimed on võtnud täitsa paljulubava hoiaku. Jääb nüüd ainult loota, et need väetid “sooja”kraadid kestavad piisavalt, enne kui sügishallad peavle tulevad ning mingi saak ka valmida jõuaks.
Igaljuhul olen nüüd huviga uurinud, kuidas valmistada parem ja vastupidavam kiletunnel kurkidele. Sel aastal mõtlesime odavalt läbi ajada. Kasutasime samu kaari ja kilet, mis eelmisel korral, kuid tahtsime ühe rea asemel kaks rida kurke nende alla ära mahutada. Tulemuseks oli liiga madal kaar. Kuna kogu aeg sadas vihma, mis osaliselt kilelt maha ei voolanud, vaid tekitas sinna peale loike, mis omakorda surusid kaare maad ligi, lämmatasid vast-tärganud taimi. See oli üks igavene jebla. Igal hommikul esimese asjana pidi kiledelt vee ära kallama. Sisuliselt kilesid endit me enne eelmise nädalavahetust üldse ära ei võtnutki, külma pärast. Ainult otsad olid lahti. Mis tegi omakorda kastmise raskeks (järjekordne iroonia, väljas pidavalt sajab ja me peame tegelema kurkide kastmisega). Eelmise aasta edukat iseehitatud tilkamisüsteemi ei saanud ka korralikult tööle.
Nüüd on kiled ära võetud. Avamaa kurk, siis avamaa kurk. Näis palju sealt saaki üldse saab. Loodetud topelttulemust kindlasti mitte. (suur tükk ajab suu lõhki?)
Ainuke, mis ennast ilmselt igas kliimas hästi tunneb on umbrohi. Vahet pole, kas on kuiv, kas on tulvaveed, kas on külm, kas on kuum – umbrohi vohab täiega. Kiiremini kui keegi seda eest jõuaks koristada.
Väike küsimus – kes oskab õigesti arvata, mis kultuur siin umbrohu sees kasvab?
Au ja kuulsus neile, kes arvasid, et tegu on porgandiga. Igaljuhul õnnestus mul see sealt seest ikkagi üles leida ja välja rohida.
Nagu eespool öeldud, tasub see jonnakus ikkagi lõpuks ära. Kui õhtul võtad ette veel vahvliteo, need mõnusad õhukesed ja krõbedad, paned jäätist täis, kuhjaga värskelt peenralt korjatud maasikaid peale – trumbake üle.
