Kas viinamarjad on hapud?
Mulle näis ühel hetkel, et kõik, keda ma tean, tunnen või kasvõi lihtsalt kokku puutun, tulid just, on parasjagu või hakavad kohe minema Taisse. See tundud juba koomiline. Eriti aastavahetuse ja koolivaheaja paiku. Ka uudistest käis läbi fakt, et vaatamata suurenenud terrorismiohule, ei ole reisimine vaibunub vaid hoopis hullult kasvanud. Nii eestlaste kui kõikide teiste seas. Enam polevat võimalik leida viimasehetke pakkumisigi, sest kõik paketreisid ja ka muud ostetakse koheselt ja tavahinnaga ära.
No meie reisime ka ikka marsruudil Põhja-Eesti – külma pealinn. Nädalate viisi pole päikest näinud. Isegi kui megaharva juhtub ta keset päeva kuskilt pilve ääre vahelt ennast välja rebima, peab koheselt paksu aknakatte ette tõmbama, kuna pimesab ekraani ära ja ei näe TÖÖD teha. Aga vaatamata sellele, ei ole me osanud tahta teiste järgi kuhugi soojale maale kihutada.
Kas viinamarjad on hapud või oleme lihtsalt laisad?
Öeldakse, kui ei ole proovinud, ei tea tahtagi. Võibolla peaks siiski ära katsetama ja kah keset pimedat Eesti talve ühe mõnusa(?) sooja reisi ette võtma. Me ka tegelt imestame, et kuidas kõikidel jagub nagu tavalise palgatöö puhul seda puhkust nii palju võtta? Meil on kokku ainult 28 päeva. Ise tead, siis kas võtad viimast soojaraasukes meie suvest, naudid valgeid öid, või põgened talvel kuhugi päikese alla. Talvel on see soe meist nii kaugel ka, et sinna jõudmiseks kulub juba hea kaks päeva ära, tagasi niisamapalju, seega alla paari nädalat pole üldse mõtet hakata asju ajama.
Tegelikult on kõik ikkagi suhtumise küsimus. Sa võid ju võimalusel igal pimedal ja udusel hommikul teki üle pea tõmmata ning mõelda, et elu sakib täiega. Või sa võid rõõmsalt teki pealt lükata ja alustada päeva positiivsete mõtetega – mida toredat täna teha. Üks tore asi on kahtlemata väljas käimine. Ma mõtlen õues. Ja mitte lihtsalt liikudes kodust poodi või ka tööle (mida muidugi võiks ka väheselgi võimalusel ilma autota teha) vaid ikka täitsa kuhugi loodusesse minna. Arusaadavalt ei saa enamus inimesi seda keset tööpäeva teha. Kasutage nädalavahetusi. Vähemalt seda aega, mis teoreetiliselt peaks valge olema. Nüüd teatab osa kindlasti, et nemad siis koristavad oma elamist, et siis on valge ja natuke näha. Teate, mis – jätke vahele see koristamine, tehke seda tööpäeva õhtul. Vahet ju pole, kui te siis pimedas ei näe. Siis ei näe te ju ka seda, et üldse must oleks. Ja kui ka nädalavahetusel valges väljas olete, on naastes jällegi pime nii, et enne kevadet pole üldse vaja muretseda.
Sel nädalavahetusel kattis Eestit paks udu. Lausa sürrealistlik vaatepilt. Nähtavust maanteel 20-30 meetrit. Ühtlaselt hall. Õues on siiski mõnus, kui ennast toast ja autost välja rebida. Isegi meie külma pealinnas pole suuremat lund võtta. Siiski tegin niiskus loodusega kauneid vaatepilte. Lihtsalt käisime ringi ja ahmisime seda kõike endasse. Mõned pildid tegime ka. Pärast koju jõudes, oli eriti mõnus soojas toas kruusike vaarikamoosi ning meega teed juua.
Niisiis arvan ma, et viinamarjad ei ole hapud. Kõik taandub valikutele. Ei saa pahaks panna neile, kes tunnevad ennast hästi ülerahvastatud soojates turismipiirkondades. Ei peaks halvustama ka neid, kes eelistavad karget looduse vaikust.