Kolli talu

Võib ju arvata, et elad kõigi mugavustega varustatud majas. Kraanist tuleb sooja vett, elamine on aasta läbi mõnusalt soe. Lambid põlevad laes ja külmkapp värsket toitu täis. See on mõnusa linnaelu privileeg. See, mille pärast ei saa linnavurled aru, mis sealt maalt otsida? Maal on kooguga kaev, kuivkäimla ja ohtralt kärbseid. Paraku sõltuvad need mugavused monopoolsetest ettevõtetest või muudest asjaoludest. Kui näiteks juhtub elekter ära minema, jääb elu täiega seisma. Siis ei saa isegi triikida või lihtsalt telekat vaadata. Äikselise ilmaga on piim külmikus hetkega hapu ning külma õlut ei saa ka nautida.

Maal saaks. Piima ja õlle laseks kaevu. Pluss, et neid võib vabalt nautida, sest kergendamas saab käia väikeses majas, kus süda ukse peal (südamest pole ma kunagi aru saanud, ilmselt peaks sealt kaudu vaatama ega kedagi juba ees pole).

Meil on Tootsi moodi pool kooguga kaevust ja kuivkäimlast

Sedakorda vedas kalendriga ja pikk nädalavahetus lasi ajul välja puhata. Pühapäeva õhtuks oli juba nagu meelest läinud, mis kõik teha jõudis. Näiteks jõudsime kahel korral külalisi vastu võtta. Napilt enne pühi käisime ka saekaatris, kust vedasime kohale käru täie lauamaterjali. Eesmärk oli ehitada tulevasele kuulsale jalgpallur Karlile isiklikud väravad. Päris valmis veel ei saanud aga väikestviisi harjutada juba saab.

Jaanilaupäeval oli üle aastate ILUS ILM. Soe ja ei sadanud. Vahepeal küll nagu keerutas pilvi üles aga pidas vastu. Sääski ja kärbseid oli seevastu tohutult. Meie perel oli plaanitud üks väga tähtis, mõneti isiklik, mõneti avalik sündmus. Nagu meie veebilehelt näha võib, ulatub talu ajalugu sajandite taha. Minu isal oli unistus see info väärikalt välja panna. Mul tuli mõte talle sünnipäevaks kinkida talu silt vastava tektiga. Kõik ei käi nii libedalt nagu võiks loota. Mõningase hilinemisega me tähtsa kingituse siiski saime ja sobivasti kokku tulnud külalistega suure katte eemaldamise tseremoonia korraldasime.

Oma lühikese Vilina ajaloo jooksul hakkame ise traditsioone looma ning üheks neist on Laiusel jaanitulel käimine. Seal on alati kohalik edumeelsem seltskond koos ja üllatuslikult ka kaugemalt rahvast. Tule tegime seekord täitsa ise. Mehed tassisid terve päev materjali üles mäe otsa. Tanel kujundas kauni lõkkeaseme. Kõik ikka nagu peab, kraaviga ja kivimüüriga turvatud. Tuulevaikne öö keerutas sädemed üles taevasse. Ja milline vaade avardus silmapiiri taha!

Jaanipäev ise oli juba traditsiooniline, sadas ja suht jahe. Ometi õhtuks jäi sadu üle ja õhk oli lausa troopiline. Poleks olnud sääski, oleks hea meelega õues nautinud. Laupäev tekitas täiesti lõunamaa tunde. Käisime Jõgeval varusid täiendamas. Turult sai maasikaid ostetud ning kodus vahukoore, kohupiimakreemi, küpsiste ja jäätisega serveeritud. Et kõike ikka rohkem oleks. Karl võib ilmselt ennast vahukoorest lõhki süüa. Jasmin seevastu eelistab jäätist. Me ei hoidnud tagasi ka. Korra aastas peab saama maasikatest isu täis süüa.

Põllu peal vohab muidugi umbrohi. Traktor käis küll kartulit ja uba muldamas. Aga näiteks terve põllu pikkuse sibulapeenra pidime ikka ise puhtaks noppima. Kartulit on sellel aastal kolme sorti. Varajane Maret õitseb täiega, pealsed on ilusad suured puhmad. Impala nii võimas pole aga õitseb ka. Laura sai ilma idandamata maha pandud ja tuleb ka ikkagi tasapisi üles. Uba seevastu õitseb. Ilus vaadata. Avamaa kurk alles võtab tuure üles. Laupäeval sai põllutööd tehtud ja pärastlõunat kerkis temperatuur juba nii kõrgele, et ainus võimalus oli randa minna. Kuremaa järv on kiviga visata. Minu jaoks oli vesi külm. Ometi hullavad seal erinevas vanuses lapsed ennastunustavalt ilmselt külmemagi ilmaga. Üldiselt mulle rannas käia ei meeldi, sest pärast on hambavahed ka liiva täis, ole nii hoolikas kui tahad. Päevitada meeldib aga selleks ju pole vaja randa, võiks vabalt koduaias siruli visata. Karlil ja Jasminil oli lõbu laialt.

Laupäeva õhtuks oli saun ka plaanitud. Pika päeva põllutolm, liivaterad ja kleepuv niiskus – nahk juba ootas mõnusat dušši. Jõuangi ringiga kooguga kaevu ja kuivkäimlani. Äkitselt ei tulnud ühestki kraanist enam tilkagi vett, ei sooja ega külma. Just jooksuringilt naasenud Tanel seisis nõutult keset tuba. Ükskord varem on ka vesi ära olnud, siis läks hästi, vast ehk ainult tunniga tuli tagasi. Seekord läksid tunnid ja ei miskit. Kui helistasime saime vastuseks, et asjaga tegeletakse aga probleem on keeruline ja pole teada kaua läheb. Lõpuks niristasin nurgas seisvast joogiveetünnist pesukaussi nii palju, et sain Jasminil varbad puhtaks. Teised jäid ikka veel ootama. Lõpuks ei pidanud isal närv vastu ning organiseeris tiigist vooliku, mille otsa pani kastekannu otsiku. Kütsime sauna soojaks, ajasime kere kuumaks ning lasime jaheda tiigiveega üle. Õhk oli südaööl ikka veel nii soe, et tegelikult polnud sellest värskendusest kauaks abi. Mulle muidugi selline troopika meeldib. Kui ainult sääski poleks.

Niisiis leidsid tänuväärset kasutust meie kuivkäimla ja kaevu funktsiooni suutis asendada tiik. Kui meil poleks olnud joogiveetünni varutud, olnuks puhta veega muidugi jama ja kaev kulunuks marjaks ära. Seega kõik mugavused pole mitte sooja veega vannituba ja külmkapp vaid alternatiivsed ellujäämisvõimalused kui varustamine elektri ja veega peaks katkema. Kes siis kõigi mugavustega saab laiutada?