Kolli talu

Võime ennast juba staažikateks kartulipanejateks pidada. Ühe aasta kogemus ju ikkagi seljataga. Mis me sellest õppisime? Ükski tarkus mööda külgi maha ei jookse. Seekord sai seeme õige varakult eelidanema pandud, kõik püsis graafikus. Kookisime oma hinnalise spetsiaalse LED taimelambi jälle välja, seadsime taimeri tööle. Tulemus on ikkagi silmaga näha. Kui tavalises pimedas keldris venivad idud lihtsalt pikaks ja on kuidagi nagu läbipaistvad, siis spetsiaalse LED lambiga, mis põleb 12h, moodustuvad ilusad ühtlased tumerohelised idud. Sellel aastal oskasime sellistele nüanssidele rohkem tähelepanu pöörata. AGA…

Kartuli mahapanek on raske kui sul pole traktorit.

Loomulikult komistasime jälle sama reha otsa. Kõige kehvem lugu on see teiste armust sõltumine. Muidugi ei suutnud me ühtegi traktoristi ära rääkida ja ülivarajane kartuliteema lükkub jälle edasi. Meil on selles suhtes nüüd omad uued mõtted. Aga ärasõnumise hirmus ma neid praegu välja ütlema ei hakka.
Hea seegi , et õnnestus siiski kartul seekord 7.mail maha saada. Tanel oli juba paar nädalat üritanud mõnda traktorit põllule vagu ajama saada. Nagu ikka, pole ilma, siis on maa märg, siis on traktor nässus, siis on vale seadeldis järgi, siis ei ole aega jne jne jne. Reedel maale jõudes olid vaod siiski aetud. Oi kuidas mulle meeldib see varakevadine must põld, mis alles ootab seemet. See värske valmidus hakata looma midagi uut. See mõnus teadmine, et saad oma käega toidu kasvamisele alguse anda. Ja nagu ikka, ega siis kui vaod juba ükskord lahti, peab need imeruttu kinni saama. Meil pidi kõik valmis olema laupäeval kella üheteistkümneks. Hommikul.
Sõitsin reedel alles rongiga Jõgeva poole, kui Tanel helistas ja küsis, kas paneb meie pisikesele traktorikesele hääled sisse ja veab seemned põllu äärde. Aega kartuli mahapanekuks oli 16 tundi, ööaeg sissearvatud. Leppisime siiski kokku, et võtame reede õhtul rahulikult ning järgmisel hommikul oleme kell 7. 00 põllul. Mõeldud tehtud. Ilmaga ju jälle vedas täiega. Imekaunis maihommik. Linnud laulavad, päike ammu tõusnud, väljas juba täitsa soe. Võtsime aga kastid ette ja vedasime põllule. Töö läks nagu lepase reega. Mingil hetkel kui juba ligi kolmveerand oli tehtud, küsisin kella. Üheksa!!?? See tundus sellel hetkel ikka väga naljakas. Meil oli juba nii palju toimetatud, päike oli ka suures kõrges ja kell oli alles üheksa. Pakun, et enamus alles pilutas silma ja tõmbas teki üle pea, et edasi tukkuda. Pool üksteist oli kõik valmis. 2.4 km kartulit maha pandud ja traktor võis tulla kinni ajama.

 
Teine pool päevast oli isa juubel. Küll see päev oli pikk. Toidud olime tellinud meie lemmik cateringi tegija käest Tabivere kohvikust, jäi üle veel Selverist tellitud kringel ja tort ära tuua. No mõnus on ju pidu pidada, kui ise ka ikka nautida saad, mitte ei vaarita pool päeva higisena pliidi juures.
Kahjuks peame tõdema, et pühapäev enam nii tore polnud. Pühapäeval otsustasime panna maha teisiele poolele põllule ube. Olime Jõgeva sordiaretusjaamast ilusti sertifitseeritud seemne kohale toonud ja isegi eelmisel õhtul selle likku pannud. Võin ainult praegu tarku kokkuvõtteid teha ning järgmiseks aastaks mõtted ritta panna.
Esiteks panime puusse juba kogusega. Tellitud 50 kg oli kaugelt rohkem kui meie pisike lapp mahutas. Pool seemnetest jäi üle. Neist oli kahju aga natuke sain õnneks küla peale laiale jagada. Teiseks oli veel suurem puusse panek nende maha saamine. Ilma igasuguse kogemuseta hakkasime neid terasid kah nagu esiteks ükshaaval tippima. Nähes, et nii me teeme seda tööd jaanipäevani, puistasime rohkem nagu vabakäega. Ja siis tuli see veel kõik kinni ajada. No täielikud võhikud ikka. Juba peale lõunat tundsime, et asi kisub üle võlli. Pidime ju tegema nii palju, et tore oleks. Nüüd kiskus täiega käest. Kogu kere valutas. Enam ei teadnud, kas pigem kükitada, kummardada või püsti olla. Ühest asendist teise minek oli täielik piin. Mõte genereeris ainult võimalikke insener-tehnoloogilisi lahendusi, kuidas järgmisel aastal kogu see värk vähema vaevaga ära teha. Aga no maha me selle oa saime. Jäi üle kiruda ainult iseennast, et varem asjale ei lähenenud ning üritada öösel kuidagi valutavate kontide ja lihastega välja magada. Innustust andis kujutluspilt mõnusatest soolaga keedetud ubadest, mis loodetavasti augustis saab ära tehtud.