Seekordsed jõulud sedapidi
Vaatamata eelmise aasta muinasjutulistele PÄRIS jõuludele tahtsime seekord teha teisiti. Kunagi ammu viskasime isegi nalja, et lähme lastega hoopis kuhugi soojale maale all inclusive paketiga hotelli ning ei liiguta rohkem kui vajalik basseini äärde minek. Olukord maailmas on oluliselt muutunud ning julgeoleku kaalutlustel ei tundunud see mõte enam kuigi ahvatlev. Palju ahvatlevam näis mõte minna Vilinasse ja jääda sinna kohe pikemaks ajaks, ehk uue aastani.
Seekord ei kutsunudki kedagi rohkemat külla kui minu vanemaid ja Taneli ema. Viimane siiski loobus ja nii me kuuekesi vaikselt toimetasimegi. Polnud seekord ka lund ega nagu seda ÕIGET tunnet. Terve aasta erinevat sebimist. Mis algas erinevate koolitustega, uute kogemustega põllupidamise valdkonnas. Jätkus olematu suvega, kus päikest nägi vaid loetud päevadel ning lõppes rikkaliku kartulisaagi ja uute töökohtadega. Tundsime, et oleme aastast üsna väsinud ega viitsiga väga kellegagi suhelda. Vaja natuke omaette taastuda.
Ja tuleb tunnistada, et Vilinasse minek tasus ennast ära. Kohale jõudes tõime naabrite juurest jälle kuuse, küpsetasime maja piparkoogi lõhna täis ning panime lambakintsu marineerima. Kuigi väljas oli jube sopp ja kümme kraadi sooja, saime majas sees ikkagi selle õige tunde kätte.
Meil on tihti mõned asjad vastupidised tavalisele. Kui muidu minnakse ikka maale vanemate juurde, siis meie linnavurled – ema ja isa saabusid rongiga meile külla. Veetsid mõnusasti paar päeva ja sõitsid siis linna tagasi. Meie Taneli ja lastega puhkasime rahulikus vaikuses edasi. Tuleb tõdeda, et see kulus meile ära. Eks see vahest tundub meilegi arusaamatu, miks üks koht tekitab erilist rahu ja annab võimaluse kõike distantsilt vaadata. Meie Randvere kodu on ju ka linnast väljas, eramajas. Kaunis loodus ümber. Kuigi jah, palju naabereid ka. Aga ikkagi tunneme ennast seal justkui tööle ja kohustustele palju lähemal.
Igal juhul olime varustanud ennast rohke söögiga. Jõululauda kaunistas pirakas lambakints, hapukapsas, verivorstid ja muud head paremat. Nii harva kui ma lammast valmistan, on see alati suurepärane välja tulnud. Värskelt ahjust võetuna, pole sel mingit kardetud kasukamaitset.
Aasta vahetuseks olin juba nii piisavalt puhanud, et otsisin uusi väljakutseid. Selleks sai sedakorda kringli küpsetamine. Ikka algusest peale kõige pärmitaigna eelkergituste ja muuga. Ohtralt rosinaid ja shokolaadi. Ma polnud kunagi varem pärmitaigent nii põhjalikult teinud. Lugesin internetist teiste kommentaarid üle ja noppisin parimad nipid välja. Taigen sai võimas. Kolm korda surusin maha ja lasin kerkida. Enne ahju panekut pannil ka veel. Tulemus oli see, et kringel ei tahtnud plaadi peale ära mahtuda. Kerkis teine nii palju, et ilusast pärjast sain kandiline pätsike. Maitses päris hästi. Ja ohtralt jäi muidugi üle, mille panin külma. Nüüd hea võtta kui maale lähme, ahjus paar minutit ja maja on jälle mõnusat saialõhna täis.
Jaska magas muidugi kõik maha. Ta ei saa veel süsteemist aru ning läks ilusti nagu alati kell kaheksa magama. Karl seevastu on asjaga kursis ning tal oli voli olla südaööni üleval. Eelnevad aastad küll näitasid, et nii kaua vastu ei suudeta pidada. Läksime selle kartuses tund aega varem õue, et Karlile lubatud ilutulestik ära lasta. Kuidagi väga piinlik oli. Väljas valitses täielik vaikus. Mitte ühtegi pauku. Linnas hakkab paugutamine juba poolest päevast ja no muigi kell 11 tuleb näiteks Maardi ja Kallavere poolt täislaks. Midagi polnud teha, olime juba välja jõudnud ja otsustasime oma kastile ka tule otsa panna. Päris ilus 25 pauku.
Karl oli aga nii vapper seekord, et pidas õige ajani vastu ning südaööl kobisime jälle õue. Seekord vaatasime oma mäe pealt, kuidas Jõgeva linnas ilutulestiku lasti. Ka ümbruskonnas oli päris palju tähistaid. Võimas igal juhul ning kindlasti soovime ka edaspidi aastavahetusel Vilinas olla.