Edukas müügitöö
Nagu eelnevalt kirjutasin, lõi esmane turul käimine meie jalgealuse kõikuma. Kõrvalt oli see lihtne tundunud. Lao aga kaup letti ja inimesed ostavad. Tegelikuses saime kolme päeva peale vaevalt 100 kg müüdud. Kiired rehkendused, keskmiselt 0,3 EURi kilo, teeb 30 EURi teenistust. Ma ei pane pahaks, kui naerate. Turu jaoks olime sorteerinud mitu erinevat suurust, alates kõige väiksematest supikartulitest kuni ülisuurte ebastandartseteni. Sellest ka erinev kilohind.
Edukas müügitöö eeldab eristumist ja panustamist
Selgemast selgem oli see, et peame leidma lisa müügivõimalusi. Otsustasin ära kasutada kõikvõimast sotsiaalmeediat ning teatasin Facebookis oma suhteliselt väiksele sõpruskonnale saagi valmimisest. Vaevalt sain teate üles kui koheselt saabus tellimus Jõgevalt 50-le kilole. Vau!!! Et niiiiii lihtne ongi? Ja et see FB niiiii toimibki? Ja paari päeva jooksul saabus veel mitmeid tellimusi. Mitte küll nii suuri aga siiski. Igal juhul oli selline müük tunduvalt efektiivsem kui päev otsa jõude turuleti taga istuda. Korjasime tellimused kokku, laadisime auto peale ning jagasime linna peal laiali.
Vaatamata esimesele kiirele edule sai õige pea selgeks, et edukas müügitöö eeldab eelkõige PERSONAALSET lähenemist. Kui mul poleks nii suurt vajadust kogu aeg midagi kätega ära teha, siis ilmselt valiksin ma rahulikumaks elukutseks psühholoogia. Lihtsalt vahel on nii huvitav jälgida inimeste tegevusi. Veel huvitavam oleks nende mõtteid lugeda ja üritada mõista, miks nad teevad just seda, mida nad parajasti teevad. Näiteks me ise mõtlesime, et kes korra tellinud, see ka võtab teinekord. Olime oma tootes kindlad, teadsime, et pakume korralikku kartulit. Seda tõestasid ka mitmed tagasidet andnud ostjad, kes väga kiitsid (loodame, et mitte ainult viisakusest). Aga selle teise või üldse iga järgneva tellimuseni oli keeruline jõuda. Näis, et iga kord peab inimestele ennast meelde tuletama. Kuna me ise pole kohe üldse nagu müügi-inimesed, kes uksest välja visatuna aknast sisse ronivad, oli see osa kõige raskem. Kui palju võiks nö pinda käia? Äkki klient oli esimene kord viisakas, võttis prooviks ja ei meeldinud? Palju ma siis naaksun ta kallal –osta kartulit, osta kartulit? Samas kui julgesime siiski tagasihoidliku meenutuse teha, ärkasid nagu mõned ja tundsid head meelt ning kergendust, et kartul jälle koju kätte toodi.
Toredad olid alati inimese reaktsioonid. Väga paljud ütlesid, et nad tarbivad kartulit väga vähe, no kohe nii üli vähe, et paar kilo kuus kui sedagi ja seetõttu ei viitsiks mult osta.Võtavad poest koos teise söögiga. Siis oli hulk inimesi, kes ütlesid, et nad söövad väga vähe ja neil ei ole mitte kuskil hoida. Kui ma selgitasin, et ei pea ostma tervet talvevaru ette, telligu siis kui vaja, mõtlesid nad ümber ja võtsid 20-40 kg. (No arusaamatu, kuhu see kogus siiski ära hoiustati?)
Eks tuli alati selgitada ka neid sordi iseärasusi. Ega enamus polnud kuulnud midagi Impalast. Maret aga aeti tihti segi teise punasekoorelise Lauraga. Lõppeks aga oleme saanud ainult kiitvaid sõnu mõlema kohta. Kuigi Maret ehk on veidi spetsiifilisem – aga kellele selline pudrune kartul sobib, see on igati rahul.
Kõige toredamad on muidugi need kliendid, kes regulaarselt tellivad. Nemad rahul, et hea kartul tuuakse koju kätte ja meie rahul, et saame kaubast järjest lahti.
Ühel hetkel viisime sisse ühe olulise muudatuse. Seni olime pakendanud kartuleid ainult 20 kg võrkkottidesse. Maksimum, mida mina veel enam-vähem tõsta jõuan. Ja sealt jagasime soovi järgi. Paljud muidugi võtsid korraga koti ka. Nüüd tõime valikusse 5 kg eelpakendatud variandi. Meie töö muutus sellest kohe nagu kergemaks. Neid kotte oli palju lihtsam käsitleda. Ja kliendil muutus ostuprotsess palju kergemaks – tema jaoks oli kogus juba välja mõeldud.
Septembris proovisime ära kauplemise ka Viimsi taluturul. Millegi pärast oli see senikogetutest kõige toredam. Ja seda mitte ainult fakti tõttu, et müüsime seal tunduvalt rohkem kui teistel turgudel kokku. Viimsi turg on mõnusalt väike. Okei, Jõgeva turg oli muidugi oma kümnekonna müüja ja paarikümne ostjaga veel väiksem aga no Tartuga saab võrrelda. Need suured turud tekitavad millegi pärast tunde, et seal on juba aastaid sissetöötatud suhted, oma klannid ja oma ostjaskond. Viimsi sellist tunnet ei tekkinud. Kuigi eks sealgi on oma lemmikud ja väljakujunenud klientuur. Igal juhul taastas see kogemus meie usu turul müümise võimalikkusesse. Ega sisuliselt polnud me seda nagunii veel täiesti maha kandnud. Mõistsime, et ainult kahe kartuliga pole turul tõesti suurt midagi teha. Peab oma köögivilja valikut suurendama.
Uued peenramaad on juba väljavaadatud ning skeem paika pandud, mida kuhu kui palju. Järgmisel aastal võtame ette uued katsetused.