Tänavune kartulisaak üles võetud
Mis seal salata – uhked oleme. Ära tegime!
Ise ka imestame, tuli selline mõte – hakkame kasvatama kartulit ja tavapärase heietamise ning unistamise asemel vahime nüüd mitmetonnilist kartuli hunnikut. Sorteerima peab ka aga see on juba teine teema.
Kuidas tänavune kartulisaak üles sai?
No see polnud lihtne. Olime paar vagu oma käsiadraga noppinud aga mõistsime peagi, et see pole lahendus. Nii oleksime ilmselt jõuludeni noppinud. Tuli leida ikkagi vähe vägevam tehnika vagusid lahti ajama. No pole lihtne maal traktorit leida. Tõepoolest – äriplaan. Käi läbi traktoristi kursused, soeta endale stardirahaga sõiduk ning hakka aga kohalikele teenust pakkuma. Olgu, võibolla meiesuguseid entusiast pole siiski palju, kellele oleks vaja põldu künda, mullata jne. Samas näib lähinaabritel on ka ikkagi sama mure. Isegi kui kartulimaa vaid 100m2 ei hakka seda labidaga läbi kaevama.
Suure otsimise peale saime ühe traktoristi ikkagi nõusse. Ja selguski, et tal tööd jagub. Hommikul vara juba seitsme aeg tuli lükkas meil üle kahe vaod lahti ning mainis, et tuleks pealelõunat tagasi. Jäin unise peaga silmapiiri taha ulatuvaid kartuleid vaatama ning kahtlesin, kas jõuan pooltki saagist üles saada.
Mõnusalt udune varasügisene karge hommik. Kaste alles langes ning tõotas tulla ilus päev. Ladusime töövahendid oma väikesele traktorile ning seadsime sammud põllule. Eestööline saabus muidugi oma tõllaga.
Süsteem oli järgmine – mina noppisin maast, isa tassis traktorini ja sõidutas kartulid hoidlasse. Vaatamata ennastsalgavale abistajale näis võimatu, et saaksme sellise tempoga ühe päevaga kõik lahtiaetud vaod üles. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Naabritädi tuli ennast korjajaks pakkuma. No nagu vanasti, lihtsalt nii talgute korras. Ta väitis, et on nobe käsi ja paikka see ka pidas. Ma pidin ikka kõvasti pingutama, et tema tempos püsida. Ta liikus nii kiiresti edasi, et isagi jäi jänni kärutäite tühjendamisega.
Lõunaks oli mõni nii väsinud,et kukkus jala pealt. Aga väike kosutav uinak ning pärast võis jälle edasi korjata.
Igal juhul võisin peale lõunat traktoristile uhkusega helistada, et tulgu ajagu aga veel vagusid lahti. Õhtuks saime pool põldu võetud. Järgmisel päeva lisandus korjemeeskonda ka Tanel. Siis läks asi veel lõbusamalt ning võisime erilise rahuloluga nentida, et meie suur kartulisaak oli kahe päevaga hoidlasse jõudnud. Meil vedas hullu moodi ilmaga. Mäletasin üsna selgelt kooli ajast vihmaseid ja poriseid septembripäevi, kui pidime kolhoosi põllul kartuleid korjama. Seekord paistis kaks päeva mõnusalt päikest, oli parajalt soe, et ei hakanud liiga palav. Kartulisaak sai ilusti kuivalt ja ilma suure mullata üles.
Hea, et on võimalus see kroonikasse säilitada. Kardetavasti oli see kõik algja õnn. Ilusad suured, tugevad pealsed, rikkalik, korralik saak ning kõige boonusena parim ilm. Tulevatel aastatel hea meenutada. Aga vat see esimene aasta…. küll siis ikka oli….