Kaubiku rentimine
Tõstke käed, kellel on kauakaalutud plaanid alati korrektselt õnnestunud?
Olime oma varajase kartuli mõtte juba maha kandnud, aga eelidandamine tundus siiski veel oluline. Lisaks pidime maale toimetama ka varasemalt tellitud kasvuhoone detailid. Plaan valmis – Taneli autol on olemas vajalik kärukonks, seega rendime käru, võtame Mõigust peale kasvuhoone, transpordime selle maale, käime seemnekartuli järgi, toimetame kohale ka põhu. Seda kõike ühel märtsikuu reedel, mille Tanel spetsiaalselt vabaks oli võtnud.
Hommik algas ilusti – varakult üles, hommikusöök söödud, lapsed ja pakid valmis sätitud, kõik autosse! Kriiiiiiks. Auto ei sõida. Sõna otseses mõttes – tagumine ratas ei liigu, on kinni kiilunud. Tanel küll andis gaasi ja lohistas natuke, et äkki nõksatab lahti aga ei midagi. Istume oma väravas, kodinad kõik auto peal ja oleme üsna heitunud. No igast mõtteid, mis peast hakkas läbi voolama – kust saada asendusauto, kellele helistada, mis võimalused on. Kõik tuttavad said läbi mõeldud. Kahetsusega, et neid kuidagi väha võitu on. Kell oli ju üsna vähe ka, sest olime oma plaanid varajaseks sättinud, et kõik ikka tehtud saaks. No oma veerand tundi oli ikka must masendus peal. Käega löömise tunne ja endast hakkas päris hale. Siis äkki hakkas mõttelõng keerlema kaubiku ümber, alguses, et kellel sõpradest see on aga kuna kedagi meelde ei tulnud, jäi üle ametlik rent.
No mida tegid meie vanemad ilma telefonita – ilma NUTI telefonita. Otsisin võimalikud rendikohad välja. Kell oli ikkagi liiga vähe, et neisse helistada. Vähemalt saime laduda oma tavaari minu autosse ümber ja linna poole sõitma hakata.
Kaubiku rent tundus ikka väga kallis. Muidugi oli seal ka erinevaid hinnaskaalasid aga ikkagi võrreldes käruga pea kaks korda kallim. Polnud midagi parata. Kell oli ikka veel VÄHE. Täitsa jama, miks inimesed raiskavad päevast nii palju aega ära? Võibolla mõnele tundub kell 9 äri avamine hullult vara, aga no tõesti, kui oled arvestanud kell 7 väljasõiduga, siis need kaks tundi olid ikka üle mõistuse pikad. Ja ega siis pole ka kohe võtta neid kaubikuid. Vaatamata kõrgele hinnale, teatasid paar esimest kohta, et ehk paari tunni pärast saabuvad või siis üldse pole. Lõpuks valisime ühe mingi tundmatu nimega rendifirma, millel oli piisavalt korralik koduleht ja rent odav ka. Helistamisel vastas umbkeelne venelane, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Tonkasin oma puu vene keelega, et hootsem kaubik arendujet i skolka stoit. Kodulehel oli aadressiks märgitud Punane tänav. Telefonis öeldi, et asukoht on muutunud ja uus aadress on Betooni vist 126. No sõitsime sinna betooni tänavale. Tundus nagu oleks maailma lõppu jõudnud. Täielik jubedus, viimsed kahtlased hooned, mingid vanad vrakid ja siis edasi ainult tühermaa. Kuskilt nurga tagant nägime ka üsna päevinäinud kaubikuid. Vaatasime kahtlustavalt, kas need ikka väravast välja jõuavad. Lõpuks jõudis kohale ka rentija ise. Viks ja viisakas vene härrasmees. Kes jutu järgi oligi päris kohe Venemaalt tulnud ja ajas siin oma mingit pisnesit. Andis meile ühe sinise Ford Transiti kätte. Kolises ja mürises ja lõgises. Oma punase uue ilusa auto julgesime sinna eikuhugimaale jätta.
Ronisime peale – mina, Tanel ja minu isa ning algselt kell 7 pidanud tihe päev sai juba veidi peale kümmet alguse. No edasi läks jälle ludinal. Mõigust kasvuhoon peale. Kilina-kolina saatel Vilinasse. Kasvuhoone maha. Seejärel sordiaretusjaama seemnekartuli järgi. Mööda minnes võtsin veel 5 kilo peipsi sibula tüüpi seemet ka lisaks. Siis pidi kord põhuni jõudma. Kahjuks teatas Perevara kontakt, et tema mehed on juba koju ära läinud. Vaatamata faktile, et kell oli „alles“ neli. Saime kokkuleppele, et toovad ise neli palli järgmine nädal kohale.
Kaubikuga kimasime järgmine päev Tallinnasse tagasi. Lahke rentija oli lubanud, et no veidike üle 24 tunni ta ikkagi veel täie kahe päeva raha ei võta. Meil läks ikka rohkem kui 24 tundi. Alles kuskil 13 ajal jõudsime aga mees oli ikka lahke ja kasseeris ainult 25 euri. Suure tänulikkusega mõtlesime, et viimases hädas võiks sealt teine kordki kaubikut rentida. Meie auto ootas ka ilusti samas asendis nagu ta jätsime.