Head uut aastat!
Ongi läbi suurte muutuste aasta 2014. Me Taneliga ikka teeme detsembri lõpus väikese kokkuvõtte, mis olulist juhtus, mis meelde jäi, mida teeks uuesti, mida teeks teisiti. Kahtlemata on selle aastane suursündmus maja ostmine. Vaatamata spontaalsusele, millega me tehingu läbi viisime, ei tee me midagi sellist vähemalt paarikümne aasta jooksul, kui üldse. Aga tegelt… kunagi ära ütle „mitte kunagi“.
Muidugi jääb meelde veel sellest aastast reis Ungarisse Vormel 1 Hungaro Ringile. See oli meie üks ammuseid unistusi. Mäletan, et kui esimest korda mõtlesin mõnda etappi koha peal vaadata, tundus see nii utoopiline kättesaamatu unelm. Veelkord seega tõesti, et ükski unistus pole liiga suur või keeruline või võimatu. Lihtsalt tuleb väga tahta ja siis selle nimel tegutseda. Üritame Taneliga korra aastas vähemalt ühe reisi teha. Pole me suuremad kuurordite külastajad. Vahest küll mõtleme, et korra peaks mingis all inclusive turistimagnetis ikka kah ära käima. Vähemalt teaks kaasanoogutada kui seltskonnas teema üles võetakse. Me valime sihtkohaks teistsugusemad kohad või vähemalt ebatavalisemad variandid kohale jõudmiseks. Näiteks kaks suve tagasi käisime oma autoga Itaalias. Algselt pidime lihtsalt lendama kohale, võtma rendiauto, külastama tuntud suurlinnu – nagu ikka kord ja kohus. Planeerimise käigus kujunes reis täiesti ümber. Algne otselend hakkas asenduma vahepeatusetega soodsama hinna tõttu. Seejärel hakkasid osad otsad lennuki asemel rongidega kulgema. Ning kui olime alates Viinist leidnud väga head võimalused jõudmaks Itaaliasse, tekkis küsimus, kuidas soodsalt ooperipealinna saada. Variant olnuks sõita kohale oma autoga, mis aina rohkem ja rohkem ilmet võttis ning ühel hetkel sai selgeks, et kui me juba Viinini ära kihutame, asi sealt siis veidi edasigi liikuda. Nii kujunes kaunis ringreis, kus sõitsime oma tol hetkel veel päris uue Suzukiga läbi Läti, Leedu, Poola, Tsehhi Viini, kus andsime neljarattalisele ka veidi puhkust, pannes ta rongile, mis meid läbi öise Austria ja Põhja- Itaalia Livornosse sõidutas. Hommikul alustasime reisi mööda läänerannikut alla Rooma poole, tehes vahepeatusi kaunites rannaäärsetes linnades. Mõned päevad Roomas koos hüppega Napolisse, jätsime selle poolega hüvasti ning jätkasime kulgemist risti üle saapasääre ida poole Riminisse. Minu kinnisidee oli külastada vanimat iseseisvat väikeriiki San Marinot. Kaunis mägine teekond, huvitav ajalugu ja kohutavalt kallis turismilõks. Aga ma ei kahetse. Viimaseks peatuskohaks jäi Veneetsia. No peab seal ära käima. Need kanalid, see itaaliapärane kultuur, kaunis arhitektuur. Teistest turistidest ei maksa ennast heidutada lasta ja nii saab parima kogemuse. Tagasi kihutasime kaks päeva järjest, väikese puhkepeatusega Poolas Varssavi lähedal. 10 päeva möödus kiirelt aga meeldejäävalt.
Seekordne reis Ungarisse ei moodustunud samuti lihtsalt otselennu viisil. Minu meelest on reisi planeerimine, kokku panemine ja see kujunemisprotsess juba nagu ise pool kogu mõnust. Ei tea, kas just Vormeli tõttu, igal juhul olid igasugused otselennud nii Tallinnast kui Riiast Budabesti tunduvalt kallimad kui lõpuks väljakoorunud lend Viini ja sealt rongiga edasi. Seekord võtsime Karli ka kaasa. Hindasime tema viit eluaastat piisavaks, et miskit võiks juba meelde jääda ning võimekust kogu väntsutusega vapralt toime tulla. Muidugi pidime nüüd arvestama, et arhidektuur ja vaatamisväärsused peavad olema doseeritud küllalt väikestes kogustes. Seevastu külastasime ühte väliveekeskust, kus linnapargis olid avatud baseinid ja liumäed. Lisaks käisime läbi ka väidetavalt Euroopa suurimaks veekeskuseks nimetatud Aqua Worldist. Lapsel lõbu laialt. Ega endalgi oli tore. Kaua sa neid kirikuid ja katedraale ikka vahid.
No ja muidugi Vormel 1 ISE. Tuleb siinkohal tunnistada, et minu kirglikumad fänniajad on jäänud aastatuhande vahetusse. Oli aegu, kus planeerisin oma tegevusi vastavalt Vormeli graafikule, ärkasin hommikuti kell 5, et näha otseülekandeid, teadsin peast võidusõitjaid ja tiime ning võisin nimetada järjest maailmameistreid (see viimane polnud küll ka mingi kunsti, sest teatud ajal oli vaja meeles pidada vaid üks nimi – Michael Shumacher). Ilmselt seoses pere tekkimisega ja prioriteetide ümbehindamisega lükkus tahapoole ka vormel. Seega polnud suht suurt teadmisi, kes üldse sõidavad, mis on jõuvahekorrad, kes on soosikud jne. Aga see ei vähendanud seda ammu vaka all olnud põnevust kõike koha peal oma silmaga ja kõrvaga kogeda. Istekohad paiknesid küll stardist kaugel ja meie juures oli vaid paar kergemat kurvi, kuid see ei seganud tõeslist kaasaelamist. Kui kodus vaadates kaduski huvi ilmselt selle pärast, et peale starti loksusid kohad tavaliselt paika ning järgnes suhteliselt tegevusvaene umbes 50 ringi kulgemist, siis kohapeal haaras võistlus ikka täiega kaasa. Tekkisid mingid omad võistluspaarid või grupid. Kõik see melu ja lärm (mis muide ei olnud üldse talumatult tugev ja Karl loobus isegi kaasasolnud kõrvaklappidest), andund fännid ning uhke tunne enesest – Käidud, tehtud, nähtud.
Järgmise aasta reisiplaanid on kah idanema pandud, sihtkohaks suhteliselt ebatavaline koht, vähemalt eestlastele aga sellest siis kui kõik on paigas.
Meelde jääb muidugi maja üleandmine, see esimene põnevus iseseisvalt oma uues kodus, suurt midagi pole, nagu üliõpilased esimeses üürikas. Kõik see mõnus sisseelamise tunne, sättimine oma äranägemise järgi, esimesed moosikeetmised ja salati vaaritamised. Ning kokkuvõttes muinasjutulised jõulud perega.
Tegelikult sellel aastal vaatasime mineviku asemel rohkem tulevikku. Oleme juba põnevil, kuidas hakkab toimima meie kartulikasvatus ja teised köögiviljad, kuidas uus koht täielikult omanäoliseks teha. Seega ootame juba lume sulamist ja esimesi kevadekuulutajaid.