Muinasjutulised jõulud
Iseenesest mõistetavalt ei tekkinud sel korral mingit arutelu, kus-millal-kellega jõule veeta. Kõikse pere oli meile Vilinasse kutsutud.Muidu on igal aastal ikka see arutelu, kelle juures jõululaupäeval, kelle juures esimesel pühal, mida süüa siin ja mida seal. Usun, et vähemalt pooltel eestlastel on see tüütu aastalõpu logistika vaja läbi teha. Kellele valmistab see rõõmu, kes piinleb ja ootab, et kõik juba läbi oleks. No mulle meeldib näiteks, et kõik on meil. Mina saan suuremal hulgal toitu valmistada, ise tean, mis ja kus ning parim osa – võimalus ärgata omas voodis. Mis sellest, et maja külalisi täis.
Lapsepõlvelik unistus – Jõulud maal
Suurem osa jõulujutte ja -laule räägivad ikka sellest, kuidas pühadeks koju minnakse, kus memmel head parem road ja toad soojaks köetud. Akna taga sajab laia lund ning kuusk on ehteis.
Meie puhul võis kojujõudmist sisuliselt tähistada ainult minu isa. Kuigi tegemist meie uue koduga, tundus olemine ikka veel nagu külas. Laadisime minu auto jällegi triiki täis (ma ei saa aru, mida küll, sest tegelikult tuli Tanel veel oma auto, kingitustega ja emaga järgi) ning asusime teele. Ilm oli küll ilus päikseline aga Tallinnas lund prakiliselt polnud. Võis eeldada järjekordselt musti jõule. Poolel teel hakkas maa aina valgemaks ja valgemaks minema. Kesk Eestis olid juba parajad hanged ning koduaeda sissesõites oleksime peaaegu lumme kinni jäänud. Muinasjutt hakkas juba pihta.
Mõtisklesime, kust saaks jõulupuud. Meil on ümber ainult põllud ning võimalik RMK mets näis olevat üsna kaugel. Vaevalt saime hoovi sisse kui tuli naabrimees häid pühi soovima ning pakkuma oma maja tagant kuusikust jõulupuud. Ole avatud ja maailm täidab su soovid. Minu isa võttis sae ning läks lastelastega metsa kuuse järgi – nagu PÄRIS.
Meie emaga hakkasime kaasavõetud toidukraami lahti pakkima. Seda ikka oli – süldid, pasteedid, seapraed, hapukapsad. Ikka täislaks nagu õigele eestlasele jõulude ajal kohane. Oodata oli ka Taneli õe ja venne peresid. Saun sai soojaks aetud. Kuna tiik oli jääs kasutati alternatiivina lihtsalt lumehange hüppamist.
Kingituste jagamine tekkitas mõnusa elevuse, lapsed sagisid ringi ja võrdlesid saadud pakke või nohisesid omaette vastsaadud uute mänguasjadega. Täiskasvanud ägisesid täissöödud kõhtudega diivanitel ja mina tassisin muudkui uusi vaagnaid lauale. Mõnus oli.
Esimesel jõulupühal kahjuks tuiskas. Proovisime küll lastega kelgumäele minna aga tuul tahtis ninad ja näpud ära võtta niiet kauaks seda lõbu ei jätkunud. Teise püha hommikuks oli taevas selgeks puhutud, päike siras täiega ning valge vaikus kattis maad. Läksime Karliga Linnamäele kelgutama. Jällegi – nagu PÄRIS.
Need jõulud jäävad meelde. Päriseks meelde. Ja selliseid tahaks igal aastal uuesti kogeda.