Kolli talu

Uue kodu soetamisel on alati tore vastu võtta soolaleivalisi. Kohe kui uudis meie vastsoetatud majast levima hakkas, tekkis järjekord külalistest. Kuigi oli veidi keeruline selgitada, miks kättesaamine alles augustis, kui tehing juba veebruaris tehtud, saime aina pikenevat jada omakeskis sorteerida ning võimalikud grupid moodustada. Esimestena ikka lähemad sugulased. Minu isa käis küll meiega paaril korral kaasas aga ema ootas, kuni valdused täiesti omaks said. Muidugi ootasid kannatamatult ka Taneli venna ja õe pered ning ema.

Kingitused soolaleivaks

Igasuguste kingituste tegemisel kaasneb alati piin, mida kinkida. Mina näiteks eelistan raha. Ütlen selle alati ka otse välja. Tänapäeval on nii palju asju ja selles valikut teha, mis võiks sobida on väga raske. Alati ei aita ka see, kui otsene vihje või lausa konkreetne asi ette ütelda.  Millegi pärast suudavad inimesed asja ikka kuidagi keeruliseks väänata ning omaloomingu juurde pookida. Omaloomingu all ei mõtle ma siinkohal mõnda kaunist käsitöö teost vaid näiteks soovitud valgete pottide asemel pruunide toomist. Traditsionaalne leib ja sool soolaleivaks on tore, eriti praeguse aja suure käsitööleibade valiku juures. Võiks lausa teha gurmee suupisted, kus pakutakse ainult erinevaid leibasid.

Kogu kompleksi  ülevaatuse üks ringkäik kestis juba hea pool tunnikest. No ikka see korrus ja too korrus, see hoone ja too hoones. Ja siis veel terve krunt ning milline kaunis vaade põllu otsast. Nooremad kiitsid heaks. Võibolla kadestasid omaette, võbiolla ei suutnud mõista, milleks kõik see. Vanemad aga ohkasid, et KUIDAS me küll selle kõigega hakkama saama ja KUI palju tööd me endale kaela võtame. Meie Taneliga olime algusest peale kokku leppinud, et tööd teeme täpselt nii palju kui viitsime. Kui üle viskab jätame pooleli. See peab meil lõbusaks ja toredaks kohaks jääma. Mitte hambad ristis rügamiseks. Siis pole asjal enam mõtet – müüme maha, ostame Tallinna kesklinna korteri ja käime kokkuhoitud raha eest „kõik hinnas“ Türgis või Egiptuses puhkamas.

Sõbrad kiitsid ka heaks. Oleme ausad, seda ei saagi halvaks laita. Nii palju ruumi. Vabalt võisime kõik külla tulnud ilusti vooditesse ära paigutada, igale oma tuba. Õhtust sai süüa mõnusalt suure laua taga. Ilusa ilma korral väljas, kehva korral toas. Saunast otse karastavasse tiiki hüpata, mida enamus ka täiega kasutas. Ja kirsiks tordil äratati kõik kukelaulu saatel hommikul üles.

Praegu olen kindel, et loomi minu majapidamises olema ei hakka. Aga kunagi ei või midagi täiesti maha laita. Ega ma ei arvanud ka, et võiksin üle üldse maale minna.