Kolli talu

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas üldse kõik alguse sai.

Kui meil veel televiisor töötas, mängis see taustaks kogu aeg. Nii ka ühel pimedal detsembri hommikul, tuli parajasti Terevisioon. Seal on rubriik, kus kaks külalist kommenteerivad ajalehti. Tollel päeval oli stuudios Sirje Potisepp, kes korjas üles pisikese äärenupu, selle kohta, kuidas riisi kasvatamisega on probleeme ning hiinlased huvituvad aina rohkem kartulist ning üldse oleks tark tegu toiduainete hindade tõusu arvestades hakata köögivilju ise kasvatama.

Sõitsime Taneli ja lastega jõululaupäeval tema emale külla ning maanteel rääkisin kuuldust. Teema arenes edasi ja mõtlesime, mis võimalused oleks meil kartulit kasvatada. Taneli ema juures oleks maad küll aga sealne muld ei ole eriti viljakas.

Olin kuulnud, et müügis on kunagi minu isa lapsepõlve kodu Jõgevamaal. Minu vanaisa polnud suuremasi põllumees ning müüs talu maha ja läks linna. Isa jõudis seal elada seitse aastat.

Mainisin seda Tanelile ning lisasin, et teadupärast on seal hea maa. Läksime maja vaatama ja armusime esimesest silmapilgust. Õnneks oli koht olnud heade peremeeste käes ja väga korras. Ütleme nii, et ma ei tee ka toidupoes emotsioonioste aga see läks nüüd küll nii. Vaatamata sellele, et 27.detsember oli jube sombune, porine, lumetu, pool pime. Puud raagus, heinamaa kolletunud ning tuul lõõtsutas. Sõitsime tagasi ja mõtlesime terve tee variante, kuidas seda kohta omale saada. Peale uut aastat võtsime panga tee jalge alla.

Buumiaeg oli selgelt läbi. Ega pangainimesed meie entusiasmi ei jaganud. Küll nad üritasid uurida, mis kavatsused meil on ja miks me endale seda kaunist kohta ikkagi tahame. Lõpuks siiski üks pank leebus ja otsustas meile võimaluse anda. Me olime kogu aeg nii ärevil, et äkki keegi teine on kiirem ja napsab meie unistuse nina alt ära. Olime oma otsuse teinud ja nüüd tundus juba võimatu taganeda. Paarikümneminutiline esmatutvus oli lihtsalt nii sügava jälje jätnud ning oma panuse andis muidugi teadmine, et tegemist on mu esivanemate põlistaluga.

Veebruarikuu sombusel päeval võtsime ette teekonna Tartu notarisse ning sõlmisime tehingu. Ikka veel täit aru andmata, mis saab edasi.

Õhtul teatasime vanematele ka. Nad olid ikka parajas shokis – meie ja maale!!?? Isa oli muidugi pisarateni õnnelik. Ega tal polnud ka olnud miskit faktist, et talu müügis, temast ostjat nagunii pole. Aga, et nüüd meie sellise pulli ära tegime, siis oli rõõmu kuhjaga. Ema muretses, et kuidas me selle kõigega hakkama saame. Suhtus üsna skeptiliselt aga niipea kui korra kohal ära käis, armus isegi.