Kolli talu ajalugu
Kuigi suguvõsa uurija Pille Palm märkis oma uurimustöö avasõnas, et Vilina külas asuv Kolli talu on juba seitsmeteistkümnendast sajandist ühe perekonnas käes, ei saa seda täieliku tõena käsitleda. Tõsi on küll see, et alates kirjalikust esmamainimisest 1688 aastast kuni 1950-nendateni meie pere seal põlvest põlve tegutses. Vaatamata suurtele näljahädadele, katkudele, sõdadele võib seda lausa imeks pidada, kuidas üks pere nii kaua ühes kohas vastu pidas. Kolmesaja aasta vältel pärandati talu vanematelt lastele. Mitte alati ei olnud pärijaks vanim elusolev poeglaps. Kes enam teab selgitada, miks nii või naa. Igaljuhul omi radu pidi talu Heleni vanaisa Endlile sai.
Ehk teate Tarmo Pihlapi laulu vanaisa kellast, mis kord vait jäi, seisis aastaid laual ning hakkas tiksuma alles lapse-lapse-lapse sündides. Nii võiks ka meie pere lugu olla. Heleni vanaisast lihtsalt ei olnud põllumeest. Kes teab, võibolla oleks kõik teisiti läinud, kui poleks vahele tulnud sõda, uut riigikorda ja kolhoose. Aga kõik need tulid ja nii Endel esiti alevikku, seejärel Jõgevale ning lõpuks pealinna kolis. Talu maad olid selleks ajaks ühisvarasse ehk kolhoosi määratud ning kui vana pererahvas oli taevastele põldudele läinud, müüs Endel alles jäänud maja maha.
Heleni lugu
Minu jaoks on Kolli talu täitnud lapsepõlves enamike suvehommikuid, kui vanaema lugusid vestis. Vanaema Aino läks Kollile miniaks just enne Teist Maailmasõda. Õnneks säästis vanaema mind koletutest sõjalugudest, või ei saanud ta isegi neist eriti osa, igal juhul meie lood olid lõbusad ja helged. Tuleb tunnistada, et nüüdseks mäletan ma neist konkreetselt siiski väga ähmaseid lõigukesi. Ei osanud ju tol ajal kõigele nii suurt tähelepanu pöörata ja meelde jätta. Kuna maja oli mitmel korral omanikku vahetanud, ei olnud meil nendega midagi ühist ja nii see kuhugi kaugele lapsepõleve maale seisma jäigi. Kuni ajani, mil Eesti uuesti vabaks sai. Vägivaldselt ära võetud talumaad tagastati nüüd õigusjärgsetele omanikele. Nii sai minu isagi jupikese põldu. Ega osanud sellega midagi peale hakata. Temagi polnud talunikuks loodud. Vähemasti ei innustanud see teda kohe linnaeluga hüvasti jätma ja maale suunduma. Seda enam, et maja oli lahusosa, kord ametlikult ära müüdud ning mingit ulualust polnud. Käisime kord perega seal kandis loodust nautimas. Minu vennale hakkas see kõik nii meeldima, et oleks kohe kopa maasse löönud ja endale sinna elamise teinud. Keelitas mind ka kaasa. No mina olin oma meres kinni. Nii kaunis kui kõik need voored ja ehk Kuremaa järvgi pole, ei saa mina ilma mereta, adrulõhnata, soolase niiskuseta elada. Kakssada kilomeetrit sisemaale, oli liig, mis liig.
Ja nii need kaunid voored, ilus loodus, ilmelised vaated, meist sinna ootele jäid.
Loe, kuidas me lõpuks siiski ennast Kolli talust leidsime SIIT.